JUHTKIRI: Kas parim hunt oleks tõesti ainult surnud hunt?

FOTO: Mailiis Ollino

Kuigi viimastel aastatel pole Saaremaal huntide süüks jäänud massilisi lambatappe ette tulnud, leiavad karjakasvatajad ikkagi, et parim hunt on surnud hunt.

Looduseuurijate hinnangul elutseb Saaremaal üks pesakond, põllumees Aivar Kallase hinnangul kokku paarkümmend võsavillemit ja kui neid maha ei kõmmutata, jäävad saarlased aegade lõpuni hundihirmus elama. Kallas on reljeefse ütlemisega ja ütleb end lausa hundikatku ootavat.

Kuid jahindusajaloolaste andmetel on tänaseks justkui lepitamatult vaenujalale asunud inimene ja hunt kunagi ka rahujalal elanud. Kaks toiduahela tipus asuvat kiskjat polnud aastatuhandeid tagasi mitte ainult konkurendid, vaid ka kaaslased. Hundist arenes koer, keda on läbi aegade peetud inimese parimaks sõbraks. 

Ka tänapäeval on palju inimesi, kes võtavad hunti looduse osana ja tunnevad kahetsust hukatud looma pärast. Eriti keeruline on lastele seletada, miks peab "metsakutsusid" tapma. Veel enam, surnud looma pilti eksponeerima kui töövõitu.

Nagu kõikide muude asjadega, on ka huntide arvukusega tõde kusagil vahepeal. Karjakasvatajate hundivaba Saaremaa ihalus ühelt poolt, loomaökoloogide kaine arvestus teiselt poolt ja nii see tõde vaidlustes sünnib.

Tagasi üles