"Kui õhutõrjekahuri meeskond on pärast õppust päev otsa kahurit puhastanud ja peab seda järgmisel päeval jätkama, siis mis vahet on, kus nad oma õhtu maha istuvad?" arutleb Kuressaare ametikooli riigikaitseõpetaja Taavi Tuisk plaani üle ajateenijad õhtuti koju lasta.
Kui ma 1997. a juulis Võrru Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenistusse läksin, siis kaasnes igapäevaste õppetundidega ja võimete piire katsetavate üldfüüsilise ettevalmistuse tundidega ka hulk korra- ja käitumisreegleid. Kapp ja voodi pidid korras olema, vastasel juhul võisid kasarmutuppa saabudes avastada, et sinu asjad on põrandale segi tõmmatud. Kahekordse narivoodi vastu ei tohtinud toetada, sest "voodi oli püha". Nädala jooksul sai reeglite ja olukorraga harjutud. Oli õhtuid, kus ununes ka lugeda, et mitu päeva on ajateenistuse lõpuni jäänud.
Ajateenistuse eesmärk on kodanikele sõjaväelise eriala ja üksuse koosseisus oma rolli täitmise õpetamine. Olen ise seda protsessi nüüd juba palju aastaid üksnes kõrvalt jälginud. Jälginud meediat, rääkinud ajateenijatega, käinud väeosades ekskursioonidel ja osalenud reservväelasena õppekogunemistel.
Mulle on jäänud mulje, et aastatega on üha rohkem keskendutud ajateenistuse põhieesmärgile. Kõrvale on jäetud tegevusi ja reegleid, mida "meie ajal" tehti. Liigse vaimse ja füüsilise pinge asemel alates esimesest teenistuspäevast on eesmärk, et ajateenija sujuvalt teenistusega kohaneks ja kohe "katki" ei läheks. Poistest meeste kasvatamiseks oleks riigil palju odavamaid võimalusi.
Seetõttu ei ole ma nõus väidetega, et tänane ajateenistus on liiga "lebo" ja pole kunagisega võrreldav. Fookus on järjest rohkem reservüksuste ettevalmistamisel ja sellel, et võimalikult paljud teenistusse asunud selle ka lõpetaks.
Seetõttu ma pooldan kavandatavat muudatust, kus ajateenijatel on võimalus õhtul väeosast välja saada. Väljaõpe, rännakud ja õppused jäävad pingutust nõudvaks niikuinii. Kui õhutõrjekahuri meeskond on pärast õppust päev otsa kahurit puhastanud ja peab järgmisel päeval jätkama, mis vahet on, kus nad oma õhtu maha istuvad? Mina sain oma esimese kahe teenistuskuu jooksul väravast välja kaks korda: üheks nädalavahetuseks Tartusse ja üheks pärastlõunaks Võrru. Pärnumaale koju ei jõudnud. Teatavasti ei ole Saaremaal ühtegi ajateenistust läbiviivat väeosa. Seega on saarlastest ajateenijatel uuendusest rõõmu nii palju, et õhtul Tapa kesklinna minna või Ämarist-Paldiskist autoga Tallinna kinno.
Tõnis-Kristjan Nava, ajateenistuse läbinud saarlane: See on kindlasti teretulnud, et ajateenimise korraldus üle vaadatakse. Eks teatud määral pea ka ajateenistus tänase päevaga kaasas käima. Usun, et paljude jaoks on tegemist lisamotivatsiooniga, mis paneb noori paremini oma teenistusülesandeid täitma.
Mis on aga selle mõju sõjaväelise distsipliini tagamiseks – keeruline öelda, aeg näitab. Ise ma ei näe nii suurt plussi, mida annab igaõhtune linnaluba. Praegune formaat, kus sõdurid saavad enamasti nädalavahetuseks kasarmust välja, on küllaltki mõistlik.
Leian, et ajateenistus ise peaks olema intensiivsem, kuigi ka selle juures on juba vastavaid muudatusi tehtud, näiteks baaskursus kestab nüüd seitse nädalat. Kindlasti ei ole ajateenimine raske ega keeruline, vaid üsnagi õpetlik kogemus. Hästi palju muidugi oleneb ka inimese suhtumisest. Kui sa oled aktiivne ja teed asju kaasa, siis saad kindlasti positiivse kogemuse.
Kes teab, äkki tulevikus jõuame sinna, kus väljaõpe hakkabki toimuma inimeste töö ja õpingute kõrvalt, näiteks nädalavahetuseti? Iseenesest oleks ju hea ja riigile väga kasulik, kui näiteks keskmiselt 3500 noort, kes lähevad iga aasta aega teenima, oleksid samaaegselt ka tööturul. Hetkel siiski pooldan praegust korraldust, aga hea on näha, et ollakse uuendusmeelsed.
Mihkel Väin, ajateenistuse läbinud saarlane: Ajateenistuse läbisin aastatel 2010–2011 vahipataljonis. Esimest korda saime linnaloa noorteaja lõpus ning pärast seda nädalavahetustel.
Noorteajal oli terve päev sisustatud. Kui õhtul kaader koju läks, siis leidsid jaoülemad igavlevale noorele alati tegevust. Olgu selleks siis määrustiku pähetuupimine või aja peale voodi korrastamine. Noorteaja järel, kui eelnevad tegevused olid täiuslikult omandatud, jäi õhtu sisustamine igaühe enda ülesandeks. Palju võimalusi ei olnud: kes käis jõusaalis, kes jooksmas, aga enamasti löödi siiski lihtsalt aega surnuks lobisedes või kaarte mängides.
Mina pooldan ajateenijale rohkemate võimaluste andmist. Kes tõsisemalt mingi spordialaga tegelevad, saaksid võimaluse trenne jätkata. Inimesed, kel on pere, saaksid õhtuti kodus käia. Töötamine on muutunud paindlikumaks – kui selleks kindlal ajal kindlas kohas olema ei pea, siis ei kuiva sissetulek täiesti kokku ka ajateenistuses olles.
Üle Eesti on noored kindlasti ebavõrdses olukorras. Saarlane Võrust ju õhtul kodus ei käi. Sõduripalk ei ole nii suur, et võiks iga õhtu kinos või spaas käia. Aga kui kaitsevägi peaks poisist mehe tegema, siis arusaamine, et kõik ei ole võrdses seisus ja olukorrast tuleb võtta maksimum, on osa sellest.
Raivo Paasma, Kaitseliidu Saaremaa maleva noorteinstruktor:Mina arvan, et ajateenijaid õhtul koju lubada ei ole kaitse ja riikliku valmisoleku seisukohast hea mõte. Siis kaob ju ajateenijail valmisolek kiiresti reageerida. Just see on aga kriisiolukorras väga oluline. Kui poiss on siis kodus, tekib alati küsimus, kas ja kui kiiresti ta sealt tagasi jõuab, kas tal on transporti.
Olen selle ajateenijate kojulubamise kohta kuulnud arvamust “nii me memmekaid kasvatamegi”. Seda võib tõesti ka nii defineerida. Asi on selles, et sõjavägi on sõjavägi. Niikuinii on see ajateenistus äraütlemata lühike aeg.
Ma ei hakka siin rääkima sellest, kus ja kui kaua vanasti mehed teenisid. Seega võiks tänapäeval selle aja ikka ära kannatada, ei pea iga õhtu kodus käima. Pealegi oleksid need, kes elavad kaugemal, näiteks saarlased, siis ju väga ebavõrdses seisus, kuna nemad õhtul koju ei saa.
Kui suur protsent ajateenijaid üldse elab kodu lähedal? Ütlemata väike osa. Enamik niikuinii ei saaks kodus käia. Mis mõtet on seda asja siis üldse arutama hakata?
11 kuud ajateenistuses on erialaseks ettevalmistuseks aga täiesti piisav aeg.