Olulised sündmused on inimeste mälestustes seotud mingite paikade ja tegevustega. Kindlasti jääb samamoodi meelde ka see pühapäevane päev, mil saarlane Ott Tänak kaugel Kataloonias maailmameistri tiitli poole sõitis ja ka õnnelikult eesmärgile jõudis.
Kes oli praamijärjekorras või laevaga merel, kes tänaval, kes autoga maanteel, kes oma koduses tugitoolis või hoopis kõrtsis. Mõnele jääb kindlasti meelde, et tol päeval oli torm ning äraläinud elekter ja tühi telefoniaku jätsidki ta triumfi nägemisest ilma. Vähemalt on see pitserina mälus. Muidugi kurb, et üks, kes vaatepildist ilma jäi, oli Ott Tänaku enda vanaema.
Oktoobritorm ei olnud siin saarel midagi ebatavalist. Selliseid torme tuleb paari aasta tagant ikka ette, gramm kergemaid vaat et igal aastal. Alati on ka keegi, kes kurdab, ja see kurtmine jõuab ka tavaliselt lehetoimetusse. Seekord pole toimetusse kostnud aga ühtegi kurba nooti. Mida sa ikka kurvastad ja muretsed, kui omakandi poiss tegi maailmas ajalugu. See oli üks tormine päev.