REPLIIK: Kliinilisi psühholooge on hädasti juurde vaja!

Karmen Joller leiab, et arstid saaksid täita ühiskonnas veelgi kandvamat rolli.

FOTO: Eero Vabamägi/PM/Scanpix Baltic

Mind väga üllatas, et kliiniliste psühholoogide koolitamise vajadus ei kajastu riigieelarves. 16 kliinilise psühholoogi kutseaasta maksab kokku vaid 390 000 eurot! Riigi mõistes on tegemist naeruväärse summaga ja naeruväärse ajaraamiga, mis aga kokkuvõtteks vähendaks tohutult meie tervishoiukulusid, ja seda suhteliselt kiiresti!

Minu vastuvõtul on iga päev vähemalt üks inimene, kes pöördub arsti poole depressiooni tõttu. Enamasti aga mitu. Suitsiidimõtteid ei esine neist vaid üksikutel. Igal aastal otsustab elust lahkuda 200 Eesti inimest.

Lood, mida ma kuulen, teevad jõuetuks. Väga-väga paljud neist saavad alguse kaugest minevikust, teinekord lausa 100 aasta tagant. Meie peredes on põlvkondade viisi kogetud nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. See on kahjustanud väikeste laste aju ja neist väikestest lastest on saanud katkised täiskasvanud, kes ei teagi, et löömine ja karjumine, alandamine ja mõnitamine on vägivald.

Need täiskasvanud saavad emadeks ja isadeks ning kasvatavad oma lapsi sageli samamoodi, nagu neidki on kasvatatud. Mitte et nad tahaksid oma lastega vägivaldsed olla, aga nad lihtsalt ei oska teisiti. Paljud neist ka oskaksid, aga nad ei suuda: nende psüühika on nõrk ja ei allu nende kontrollile.

Lisaks eelnevale annavad depressiivsed vanemad oma lastele edasi teisigi mõttemustreid: ma ei püüagi, sest nagunii läheb kõik halvasti; ma ei saa hakkama, sest kohe ei õnnestunud; ma olen väärtusetu. Sellised inimesed tajuvad ka oma füüsilist tervist teistest kehvemana – ja lõpuks annabki ka keha alla, tekivadki kroonilised haigused.

Depressiooni raviks on meil olemas suurepärased ravimid: antidepressandid. Aga kui inimene ei tegele oma mõttemustritega, kui ta süstemaatiliselt oma psüühikat ei treeni, siis pole antidepressantidest kasu. Psüühikat aitab "treenida" kliiniline psühholoog.

Liiga sageli tulevad patsiendid aga minu juurde tagasi teatega, et nad ei saanud aega kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Järjekord on neli kuud. Või et sel aastal enam uusi aegu ei panda .

On täiesti selge, et meil on kliinilisi psühholooge hädasti juurde vaja. Eelkõige selleks, et meie täiskasvanud, kes on jõudnud otsuseni oma elus midagi muuta, seda ka reaalselt teha suudaksid. Ja et nende lapsed kasvaksid vaimselt tugevateks ja terveteks täiskasvanuteks.

Tagasi üles