Salakütid ja röövpüüdjad on niisugused kahejalgsed, kes kokkulepitud reeglitele sülitavad. Kellele omakasu tundub tähtsam kui looduse säästmine ja kaitsmine. Mõtteviisi, et ulukitest, vähi- ja kalavarudest tuleb iga juhul matti võtta, kõik siiski ei jaga. Õnneks jagub ka neid inimesi, kelle jaoks on loodus ja looduse kaitsmine väga olulised. Ning kes rääkimise asemel midagi konkreetset ära teevad.
JUHTKIRI: Ahnus ajab upakile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal avaldas Saarte Hääl üleskutse tulla kudevalvuriks. Kes veel ei tea – nende vabatahtlike ülesanne on kalade kudeajal jõgede ääres patrullida. Et röövpüüdjate plaanid vussi ajada. Keskkonnainspektoreid ju paraku napib selleks, et neid iga jõe äärde valvama panna.
Sellest, kui palju kasu võib vabatahtlikest kudevalvuritest olla, andis tunnistust laupäeva õhtu Pidula jõe ääres, kus vabatahtlikud röövpüüdja koos saagiga vahele võtsid.
Keskkonnainspektsiooni Saaremaa osakonna juhatajal Jaak Haameril kiidusõnu vabatahtlike aadressil jagub ja need pole öeldud ilmaasjata. Mine tea – ehk jätab mõnigi kalaahne mehepoeg kudevalvureid peljates jõe äärde minemata.