Tõnis Kipper: Saaremaa arhitektuurituulte pöörises

Tõnis Kipper eelmise aasta detsembris võidetud Kuldmikrofoniga. Foto: Sander Ilvest / Saarte Hääle arhiiv

Kuressaare arhitektuurimaastikul on viimasel ajal läinud päris tuliseks ja kohati lausa tuuliseks, leidis Kadi raadio vastutav toimetaja Tõnis Kipper Vikerraadio päevakommentaaris.

Tahan alustada kahest pisut võõrapärasest sõnast – kollegiaalne ja konventsionaalne. Võttes appi "Eesti keele seletava sõnaraamatu", saame teada, et esimene neist tähendab muu hulgas ka ametivennalik ja teine kombekohane.

Arvestades praegust kõikelubatavuseks taandunud demokraatiat, võiksid mõlemad juba ammugi kuuluda ka mõistete punasesse raamatusse. Hakkavad need ju kaduma nii keelest kui ka kombestikust.

Tõnis Kipper, Kadi raadio vastutav toimetaja: “Rahvatarkus ütleb küll, et kokk katab oma praagi majoneesi ja arhitekt luuderohuga, aga iga kord ei aita seegi.”

Meelde tulid need sõnad mul seoses arhitektuuriga või õigemini seoses sellega, et meie kohalikul arhitektuurimaastikul on viimasel ajal läinud päris tuliseks. Lausa nii tuliseks, et eriarvamusi ja seisukohti peab lahkama läbi ajalehtede. Kas tõde seeläbi ka tõelisem saab, pole teada. Aga nii on.

Mandrirahvale tuleb ära seletada, et osa meie arhitekte pole rahul meie praeguse vallaarhitekti tegevuse ja arusaamadega. Et otsustab ise ja teisi ei kuula, et teeb ise ja teistel ei lase. Või umbes niimoodi.

Inimlik kadedus

Mis seal ikka, loominguliste inimeste asi, ikka juhtub, aga mulle tundub, et siin on mõned saarelised eripärad ja neid kohtab ka teistes, vähem loomingulistes valdkondades. Kõigepealt kumab kõigest läbi ports isiklikku ja nii inimlikku kadedust.

Mõned tööd ja mõned rahad on kellestki mööda liikunud ja kes siis tahaks leppida vaid raasukestega isandate laualt. Samas on nii Kuressaare linn omal ajal kui ka Saaremaa vald lähiajal otsinud endale pea- ja muidki arhitekte lausa tikutulega. Aga kes siis tahab võtta vastutust, kes tahab mattuda bürokraatiasse ja lükata oma isiklikud professionaalsed ja loomingulised plaanid seniks kalevi alla?

Kuressaare või Saaremaa valla arhitekti ametikoht pole kindlasti see, millele ummisjalu tormi joostakse. Pigem on teretulnud iga võimalus saare tolm jalgelt pühkida ja pealinnas rõõmsalt edasi tegutseda. Nii on meilt läinud paljud tublid ja toredad arhitektuuriinimesed.

Võimalik, et tegu on aga just selle sama kollegiaalsuse saarelise teisendiga, nimelt on praegune vallaarhitekt n-ö väljast tulnud ja seepärast ei saagi omadele meeldida.

Meenub aeg, kui sanatooriumi ette pandi püsti Tauno Kangro Tõllu ja Pireti skulptuur. Ka siis tõusid kohalikud tegijad tagajalgadele, et kes lubas ja miks nii! Asi päädis sellega, et toonane abilinnapea saatis välja ametliku kirja, milles palus otsuse ümber vaadata, kuna "Kangro Suur Tõll ei ole oma nägu!" Ja see ei olnud nali! Mul on selle dokumendi koopiagi kuskil alles...

See kõik on seda kurvem, et arhitektide oma looming või nende heakskiidul loodu jääb meie keskele aastateks ja aastakümneteks. Rahvatarkus ütleb küll, et kokk katab oma praagi majoneesi ja arhitekt luuderohuga, aga iga kord ei aita seegi.

Siiani kohtab kommentaariumides mõtteavaldusi, et meie kesklinnast tuleks Ferrumi keskus maha lammutada. Aga. Kui meil üldse on midagi, mida võiks modernseks arhitektuuriks nimetada, siis on see Ferrumi kaubanduskeskus. See võib meeldida või mitte, aga keskus esindab arhitektuuri selle parimas tähenduses.

Mäletatavasti sündis samas tuules ka Ajamaja, aga sealt käisid üle nii muinsuskaitse kui vist ka rahanappuse tuuled ja tulemuseks oli Ferrumi hale vari. Kui juba teha, siis midagi tõsiselt ägedat, mis ei jätaks kedagi külmaks. Selles valguses pole ma eriti vaimustuses ei meie tulevase riigigümnaasiumi ega oleva ühisgümnaasiumi ümberehituse projektidest. Korralik töö, aga imet ei taba.

Üks mure on seegi, et polnud ei Kuressaare linnal viimastel ega Saaremaa vallal esimestel aastatel sellist ametikohta nagu linna/valla kunstnik. Linna ajal arvati, et pole vaja, tööd vähe ja raha veel vähem. Valla ajal arvatakse, et neid kohustusi sobivad täitma arhitektid.

Ehk on see kohatu võrdlus, aga sama hästi võiks eeldada uroloogilt silmaarsti teenust – ühed arstid ju mõlemad! Ja tegelikult pole ju paljude linnaelanike arvates enam linnagi. Kuressaare on vallasisene linn, ehk siis ei liha ega kala.

Ringkaitse ja kolklus?

Selle linnalaadse toote tunnuslause "Heade tuulte pöörises" sai ka mõni aeg tagasi kohe tükk maad selgemaks. Sedagi natukene arhitektuuri ja renoveerimise kontekstis. Nimelt oli meie ajalehtede esiteema Kuressaare Vanalinna kooli remondi perioodiks asenduspindade leidmine, mure suur, paar aastat vaja ju lapsed kuskil ära koolitada.

Aga oh imet! Läks mööda mõni päev, kui samade lehtede esiküljed kuulutasid uut uudist – kooli remont lükkub edasi. Mitmed valdkonnale vägagi lähedalseisvad inimesed on kurtnud, et nemad ka ei tea, mis tuuled need siis nii üleöö pöördusid? Olid need poliitilised, ärilised või isiklikud tuulekeerised, aga nii on.

Ja nüüd ma ei teagi, mis on õigem, kas kollegiaalne ja konventsionaalne või ringkaitse ja kolklus. Küll aga peaksime oma tunnuslause ümber muutma või ümber mõtestama, tuulte pöörisest ei saa midagi head tulla. Kust tuul, sealt meel, arvasid juba vanad eestlased ja küllap neil oli õigus.