Taavi Kurisoo: Just tuleviku ennustamatus teeb elamise huvitavaks

Tepo talu peremees Taavi Kurisoo

FOTO: Saarte Hääl

"Kuigi ma väga tahaksin, ei suuda ma uskuda seda arengukavade maailma nägemust meie tulevikust," kirjutab Tepo talu peremees Taavi Kurisoo.

Mul oli aastaid tagasi hobi lugeda sellist žanri nagu riiklikud arengukavad. See kunstiline väljendusviis ja need ilusad sõnad, mis sinna teksti olid põimitud… Teeksin päevapealt kõigile kirjanikuhakatistele arengukavade lugemise õppematerjalina kohustuslikuks.

Lisaks kunstilisele naudingule peitub nendes arengukavades ka patriootlik-kasvatuslik efekt. Ei ole ilusamat tulevikku kui meie riigis. Loed ja tead, et just selles Eestis tahan ma elada!

Sõprade hulgas hakkasime seda kujutluspilti kutsuma "arengukavade maailm". No teate küll seda Hašekit – maakera sees on veel teine maakera, mis on suurem kui see, millel me elame. Sinna žanri olen ma liigitanud auväärse Eesti Panga pensionisüsteemi analüüsi ja muud sellised dokumendid.

Unustame mineviku

Need lugemised on mul jäänud kriisieelsesse aega koos lootusega, et masu õpetas meile, et ühtlane tagasilöökideta areng ei ole tänases maailmas võimalik. Samas tundub mulle, et mitte miski ei ole muutunud. Kui majandusteadlane Nassim Nicholas Taleb räägib mustast luigest (mingi areng või sündmus, mida me ei oska ette näha, kuid mis muudab kogu situatsiooni kardinaalselt), siis arengukavade koostajatel kangastuvad vaimusilmas ilmselt Tšaikovski kaunid helid ning jutt aeg-ajalt majandust raputavatest sündmustest läheb kõrvust mööda.

Kuulates pensionidebatti, näeme tippspetsialistide poolt maalitud 30–40-aastaseid kauneid kasvuprognoose, unustades ära, et meie territooriumil on pärast tsaarivõimu keskmiselt iga paarikümne aasta tagant toimunud rahareform, mis säästud olematuks on kahandanud. Unustatud on ka alles 11 aastat tagasi olnud majanduskriis, millest me alles oleme üle saamas. Kui me nüüd veidikenegi vaatame, millistele savijalgadele on ehitatud euro – see jäik süsteem, mis ei arvesta Põhja- ja Lõuna-Euroopa rahanduspoliitiliste erinevustega ning üleüldist võlataset, siis võime ennustada ajaloo kordumist.

Panga aktsiaid ostes ei tunne ma panga uksest sisse astudes seda omanikutunnet, kui oma metsas jalutades. Miskipärast.”

Poliitilisest olukorrast ei peaks vist rääkimagi. Täiesti ilma uuringuteta ja vastava hariduseta julgen ma väita, et Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi 1970-ndate ametlikud 30–50 aasta majandus- ja sotsiaalsed prognoosid ei pidanud paika.

Mind hämmastavad ka väited, et kuna tööealiste arv võrreldes pensionäridega on langevas trendis, siis 30+ aasta pärast on meil pensionite maksmiseks vähem vahendeid. On üsna julge teha pessimistlikke ennustusi, vaadates vaid rahvastikuprognoosi ja arvestada, et meie maksusüsteem on tehnoloogia arengu ja rahvastiku struktuuri muutudes sama. Ilmselt on kätte jõudnud aeg rääkida lisaks seksist robotiga ka robottööjõu sotsiaalmaksuga maksustamisest.

Kõige selle juures on minul isiklikult aga põhjust rõõmustada. Võin raporteerida, et sel suvel jõudis minu teine pensionisammas plussi ehk seal on rohkem raha, kui sinna on sisse makstud. Täpselt nagu mulle 15 aastat tagasi liitumisel lubati.

Investeerin maasse ja metsa

Kuigi ma väga tahaksin, ei suuda ma uskuda seda arengukavade maailma nägemust meie tulevikust ja ma ei pea seda sugugi halvaks. Tuleviku ennustamatus teebki elamise huvitavaks ja pingutamist väärivaks.

Ma ei saa ka ära unustada, et mul pole aimugi, kui palju aastaid jumal mulle elamiseks ja töötamiseks annab. Kui kõigest hoolimata õnnestub mul elada kõrge eani, siis matsina olen ma investeerinud maasse ja metsa. Panga aktsiaid ostes ei tunne ma panga uksest sisse astudes seda omanikutunnet, kui oma metsas jalutades. Miskipärast.

Võimaluse tekkides võtan ma oma raha teisest pensionisambast välja ja ostan järjekordse tüki maad – kasvõi raiesmiku, ja käin seal aeg-ajalt vaatamas, kuidas mu kuused ja kased sammastena kasvavad.  Majanduse tõusust, langusest, poliitilisest olukorrast ja luikedest hoolimata.

Tagasi üles