SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kas te usute tulevikku?

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Mis küsimus see nüüd on, võidakse pealkirja lugedes vastu küsida. Mina ütlen, et neil päevil üks olulisemaid küsimusi üldse.

Äripäeva veergudel läheb neil päevil konkurentsitult lugejatele kõige enam korda Coop Panga IPO ehk aktsiate avalik esmaemissioon. Käib elav arutelu, kas ja kui palju märkida. On investoreid, kes näevad siin kiiret teenimisvõimalust, on neid, kes aktsiaid ei märgi, aga loodavad ikkagi alates 9. detsembrist, kui väärtpaberid Nasdaq Tallinna börsi põhinimekirjas noteeritakse, osavalt spekuleerida ja kasumit saada. On aga ka neid, kes ei märgi ning panustavad pikaajalisse kasvu ja dividendidesse.

Kus on tõde, mine võta kinni. Coop on kahtlemata tugev bränd, ka Saaremaal hästi tuntud, hoiab elu igas Eestimaa nurgas. Teisalt öeldakse, et aktsia on kallis ning pruugib vaid tulla mõni kunagise Krediidipangaga seotud rahapesu-uudis, kui vana keha külge poogitud uus samuti viirusega nakatub või nakatunuks loetakse. Riske ei saa eitada. Keeruline.

Küsimus ongi tegelikult selles, kas me usume või mitte. Kas me usume Eesti kapitali? Eestisse üldse? Investeerimine on üks niisuguseid tegevusi, mille kaudu me anname sellele küsimusele vastuse. Isegi dünaamilistes börsimängudes on tulevikku vaatamise koefitsient sees.

Tulevikku uskumise teema on õhus ka poliitikas. Siseminister Mart Helme põhjustas järjekordse suure skandaali, seades Soome ajakirjanikele intervjuud andes sõnades kahtluse alla NATO rolli Eesti riigikaitses. Sel nädalal möödus 17 aastat, kui Eesti NATO-sse kutsuti, ja allianss on meile endiselt tähtis. Minister ei saa oma avalikes sõnavõttudes hooletu olla. Kahjuks ei taha see EKRE ministritele kuidagi kohale jõuda. Jätkuvalt esinetakse oma valijatele, unustades seejuures, et valitsus peab olema kogu Eesti, mitte 17 või 19 protsendi valitsus. Avaliku arvamuse uuringute järgi EKRE toetus alates kevadistest riigikogu valimistest just sellisena püsib.

Ilmselgelt usuvad omal moel Eestisse nii EKRE toetajad kui ka vastased. See Eesti võib olla vägagi erinev. "Maailm on muutunud," armastab erakonna esimees öelda. Jah, maailm muutub kogu aeg, ent see tähendab ka, et minevikku me tagasi ei lähe. Me ei saa ega tahagi. EKRE tõlgendamisel tehakse mu meelest sageli üks suur viga – ja see lähtub nende endi retoorikast, millega kõigile teistele (ja ka iseendale) silte külge kleebitakse. Paljud neist nn "vasakliberaalide" sildi külge saanutest on suuremad Eesti (rahvuse) hoidjad kui sõnades üdini rahvuslik EKRE.

Meie tugevus ja ainus võimalus on avatud, mitte suletud riik. Sel on selged majanduslikud põhjused. Poola-sugune riik saab loota sisetarbimisele, väike Eesti mitte. Kui kapital ja ajud välja voolavad, oleme siin tillukesel tuulepealsel maalapil jälle üksinda ja (ida)tuulte meelevallas.

Tabuteemasid ei peaks olema, selles osas on EKRE-l õigus ja uue võimuerakonnana ka teatud teened. Kõigist probleemidest tuleb rääkida, puudutagu need riigikaitset, välistööjõudu või haridusvaldkonda. Kuid, ja siinkohal parafraseerin abtissi kultusfilmist "Viimne reliikvia": need teie meetodid on vastuvõetamatud!

Ärplemine, ülbitsemine ja hoolimatus (ehk viletsavõitu oskus sõnu valida) viib selleni, et oluliste teemade asemel räägime jälle mitu päeva sellest, kes mida ütles ja mida ta sellega õieti mõtles. Kui see on selle koalitsiooni osaliste laiem strateegia, siis küsiks ma, kas selles väljendub usk Eestisse, kui ministrite sõnu enam uskuda ei saa?