Mudilased tõid vana aja asjad näitusele

VEIDER TELEFON: Kuidas numbrikettaga telefoniga helistada, arutavad Pärtel Kivi, Anna-Stiina Kütt ja Mairold Kivi.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Mis imeasjad on pressraud, uurits ja arvelaud ning milline näeb välja sajanditagune ööpott, käis kireval näitusel uudistamas kogu Kuressaare Pargi lasteaia pere.

Uhiuue lasteaia teisel korrusel asuva avara ruumi seinte äärde ja akna alla asetatud laudadel leidus igasugu põnevat kraami, mis Kuldtiibade rühma lapsed ja nende vanemad olid teistele vaatamiseks toonud.

"See on uskumatu, kui põnevaid vanu asju meie kodudest leida võib ja millise innuga pered need näitusele tõid," ütles näituse korraldanud õpetaja Vilve Vadi.

Võtmega üleskeeratav ja ikka veel töökorras mängukana, kummist ja vahtkummist mänguasjad, automudelid. Sinepi- ja soolatopsid, fotoaparaadid, mehaaniline arvutusmasin. "Sellise arvutusmasinaga mängisin mina oma lapsepõlves," märkis õpetaja Vadi.

Pisikesed mustad lapsevildid, juukselõikurid, kammid. Avamata pakendis hambapulber, naturaalkiust harjastega puust hambahari, habemeajamisnuga ning puust karbike žilettidega. "Poisid saavad sellega habet ajada," teatasid mitu last kooris. 

Omal ajal poes asendamatu abiline – arvelaud. Parmupill, mille mängimist käis lausa rahvamuusik lasteaias demonstreerimas. Sulepea, mille otstarvet ei suutnud lapsed ära arvata.

Nõukaaegset militaarkraami: gaasimask ja soldati püksirihm.

Nukk Viviann, mille nägu on 150 aastat vana. Uur, kannel, vana piimamannerg, traadist kartulikorv, petrooleumilambid, suured kaupluse komminõud, pressrauad, luisk, puulusikas ja uurits lusikasse õnaruse süvendamiseks. Ühe- ja kahemehehöövel, sirp, külimit, vändaga kohviveski, margapuu, uisuraud, hobukamm, kohver. Saare Kaluri püüniste valmistamise tööriistad.

"Selle vana autopasuna andis siia näitusele minu isa," näitas Kristo Tiitson üht eksponaati.

Sealsamas õpetas Anna-Stiina Kütt kaaslastele, kuidas numbrikettaga telefoniga helistama peaks. Telefonitoru, mille helistaja pidanuks tõstma oma kõrva äärde, jäi siiski lebama oma kohale aparaadil.

Osa eksponaatidest pärines ka rühma õpetaja Vilve Vadi kogust: vanatädi mustvalge pulmapilt, Petrogradist toodud kaeluskrae, pea sajandivanune fajansist ööpott ja värvikirev keraamiline õllekann.

"Kui venelased Eestisse sisse tulid, viskasid nad selliseid õllekanne Paide pritsumajast välja. Mu isal, kes oli sel ajal 13–14-aastane, õnnestus see päästa," rääkis Vadi.

Raamatute tarvis oli näitusel lausa eraldi "osakond", kus leidus nii ilukirjandust, laulikuid kui ka aabitsaid – näiteks Johannes Aaviku koostatud aabits aastast 1947.

"See raamat siin on üle saja aasta vana!" teatas Aksel Tamm, näidates oma kodust toodud õhukest väljaannet, millel pealkiri "Wäikene Köögi-sõber Eesti pereemadele ja neidudele". Tõepoolest – kiri tiitellehel tõestab, et retseptikogumik nägi trükivalgust 1902. aastal.

Elisabeth Koiduste valis teistele näitamiseks piibli, mille gooti tähtedes teksti järgi tema vana-vanaema lugema õppis. "Mina ei saa küll mitte midagi aru – need tähed on liiga rasked," leidis Elisabeth.

Vilve Vadi sõnul oli näitus põnev nii lastele kui ka täiskasvanutele, pakkudes ühtedele avastamis- ja teistele äratundmisrõõmu.

Tagasi üles