"Arvestades, et lastevastaseid seksuaalkuritegusid tehakse igal pool Eestis, oleks naiivne mõelda, et neid Saaremaal ei ole," kirjutab ringkonnaprokurör Rainer Amur.
Prokurör: laste seksuaalne väärkohtlemine ei ole paratamatus
November on laste õiguste kuu. Just nüüd peeti Saaremaal mitmepäevane konverents, et teadvustada laste seksuaalse väärkohtlemise problemaatikat. Kahjuks pean tõdema, et vaatamata reklaamile oli osalejate arv üsna väike. Millegipärast tekitab see teema piinlikkust ja häbelikkust ning selliseid asju ei taheta kuulata. Samas on teadvustamine oluline, sest lapsed on tulevik ning meie kõigi kohus nii lapsevanemate kui ka tavakodanikena on laste eest seista, alati ja igal pool. Et probleeme märgata, on vaja oskusi ja tahtmist. Konverents oligi just sellele keskendunud.
Lastevastased seksuaalkuriteod on nii õudsed, et me ei taha nende peale mõelda ega neid endale teadvustada. Lihtsam on mõelda, et Saaremaal neid asju ei juhtu ja kui ka midagi on, siis ei ole see minu probleem. Selline mõtlemine ja suhtumine tuleb lõpetada, sest kaalul on meie laste tulevik.
Tegemist on väga varjatud kuriteoliigiga, mis pannakse pahatihti toime peresiseselt. Seksuaalne väärkohtlemine ei ole tavaliselt ühekordne juhtum ega möödu iseenesest. Tegemist on igapäevase võika tegevusega lapse suhtes, mis võib kesta aastaid. Me ei tea, kui palju neist juhtumitest ei tule kunagi välja. Laps viibib kogu aeg stressiolukorras ja hirmus, sest need jubedused korduvad üha uuesti ja uuesti.
Väärkoheldud last on aga võimalik märgata ja ära tunda, sest sellised teod jätavad alati jälje lapse käitumisele. Kui lasteaiakasvatajad, õpetajad, arstid ja teised spetsialistid, kes igapäevaselt lastega töötavad, oskavad neid märke tähele panna, saab tekkida ruumi kahtlusele, et midagi on lahti. Südametunnistus peaks kahtlusest sundima teatama lastekaitseametnikule, politseile või vähemalt lasteabitelefonil 116 111. Kui ka hiljem selgub, et lapsega on kõik korras, siis vähemalt südametunnistus ei piina. Kui aga suudame päästa ühegi lapse, siis tema jaoks tähendab see kõike.
Riik panustab sotsiaalvaldkonda palju ressurssi. Mõeldakse ja analüüsitakse, miks mõni teismeline ennast kahjustab, näiteks tarbib narkootikume ja alkoholi, lõikab ennast, on vägivaldne. Miks ta ei allu ühiskonnas kehtestatud reeglitele? Selle põhjused võivad peituda lapsepõlves läbielatud traumas, millest tal on häbi rääkida. Ta tunneb, et ei saa mitte kedagi usaldada. Ja kuidas saakski, kui su oma isa, vanaisa või onu, kelle ülesanne on sind ohtude eest kaitsta, teeb sinuga hoopis asju, mida me ei taha ettegi kujutadagi. Üritage ennast nende laste olukorda panna. Sellised teod tuleb päevavalgele tuua ja nende toimepanijaid karistada.
Kirjutan, mõeldes just nendele inimestele, kes koolitusel ei käinud ja peavad seda teemat tabuks. Aeg on lammutada enda ümber laotud müürid ja hakata märkama, mis ümberringi toimub. Valesti parkijaid märgatakse linnapildis kohe, aga lapsi, kes on hädas, ei taheta tähele panna. Keskendume õigetele asjadele. Abivajajaid tuleb märgata ja neist teada anda.