Rongad teevad pahandust ka Saaremaa lambakarjades

SUHTUB RAHULIKULT: Mario Talvisti karjas on rongad tapnud mõnegi talle, kuid pikka viha ta lindude vastu ei pea. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Poolteist kuud tagasi pakkus Eestis kõneainet, kuidas rongad tapsid Tartumaa taluniku lambakarjast kümmekond vanalooma ja üle viiekümne talle. Lammaste elu kallale kipuvad rongad ka Saaremaal.

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi ütles, et kolmel viimasel aastal on Saaremaal ronkade laskmiseks väljastatud kolm luba. 2016. aastal küsiti üks luba ja kütiti üks lind, 2017. aastal taotleti kaks luba ja lasti neli lindu. 

Eelmisel aastal Saaremaal ronga küttimise luba ei küsitud. Linde lastakse Talvi hinnangul ilmselt usus, et see hirmutab teised rongad minema, aga fakt see ei ole. Eelkõige on paari linnu küttimine inimese kättemaks rongale.

Ida-Saaremaa maahooldaja Mario Talvist ütles, et kui ta lambakasvatusega alustas ja talled tulid ilmale metsas, siis tegid rongad äsjasündinud talledele tihtipeale otsa peale. Kui haige lammas jääb karjamaal pikali, siis on rongad esimesed, kes jaole ilmuvad. Selle järgi, kui rongaparv kuskil tiirleb, saab ka aru, et seal on näiteks metsloom viga saanud. Tervet looma üksi lind ei kimbuta.

“Kui täiskasvanud lammas jääb lohku selja peale, kulub ronkadel temalt elu võtmiseks kõige rohkem paar tundi.” - Mario Talvist, Ida-Saaremaa maahooldaja

Üks teine Saaremaa lambakasvataja ütles, et paljud ei saa ronkade pärast Saaremaal lambaid isegi pidada. "Karjamaal ilmaletulnud talled tapavad nad ära, kui ei jõua jaole, aga sageli ei jõua," rääkis lambapidaja. Oma pika nokaga lööb ronk pisikese talle ühe hoobiga maha. Kui täiskasvanud lammas jääb lohku selja peale, kulub ronkadel temalt elu võtmiseks kõige rohkem paar tundi. Kisuvad elusal lambal sisikonna seest ja silmad peast. Lisaks lõhuvad rongad silopalle.

Sel kuul pani Eesti ornitoloogiaühing kokku ülevaate ronkade tehtud kahjudest lambakasvatusele. Ülevaate koostaja Veljo Volke märkis väliskirjandusele tuginedes, et ronk on kõigesööja, kes toitub ka raibetest ja elusatest saakloomadest. Lammaste vabapidamise piirkondades moodustavad hukkunud lambad peamise osa ronkade toidusedelist ja harva võivad rongad lambaid ka tappa. 

Ronkade mõju kohta karjakasvatusele on teaduslikke andmeid väga vähe, küll aga leidub mitmeid põhjus-tagajärg seosteta ülevaateid, märkis Volke. 

Ainus teadaolev ronkade ja kariloomade seoseid käsitlev põhjalikum uuring Euroopas tehti Saksamaal 1990. aastatel, mil sagenesid Brandenburgi liidumaa põllumeeste kaebused, et rongad tapavad nii veiseid kui ka lambaid. Lindude käitumisvaatlused näitasid, et enamik ronkade ja kariloomade kontakte olid healoomulised. 

Sihilikult vigastasid rongad kariloomi harva ja see toimus haigete loomade või elujõuetute talledega, kuid mõnikord ka tervete talledega, keda utt ei kaitsnud. Rongad katsetasid süstemaatiliselt kariloomade elujõulisust, peamiselt siis, kui loomad magasid. Tervete tallede nokkimiskatsed katkesid kohe, kui loom liigutamisega reageeris. Ka vigastasid rongad tallesid või uttesid vahetult poegimise ajal.

Eesti ornitoloogiaühingu hinnangul võiks koostada juhendi, mis selgitaks loomakasvatajatele, kuidas riskiolukordade tekkimise tõenäosust vähendada. Ennetada tuleb suurema hulga ronkade kogunemist lambakarjamaale. Selleks peab lambakari olema terve ja ronkadel ei tohi olla karjamaal rohkem süüa kui ümbritsevatel aladel lähikonnas. Rongad ei raiska oma aega seal, kus süüa ei saa.

Jahiulukite nimekirja ronka tagasi arvata ei saa, sest Eestil ei ole EL-i linnudirektiivi kohaselt selleks õigust. Keskkonnaamet võib erandina anda välja piiratud hulgal ronkade laskmise lube, mille puhul tuleb kindlasti nõuda aruandlust.

Eesti ornitoloogiaühingu soovitused:

• Kõige olulisem on jälgida hoolsalt lammaste tervist ning haigustunnustega ja vigastatud lambad raviks või hädatapuks karjast eraldada.
• Vältida lammaste lisasöötmist karjamaal, eriti sellise söödaga (näit söödagraanulid, maisisilo), mis on ronkadele meeltmööda. Kui lammastele siiski lisasööta antakse, peaks söötmiskoht olema selline, kuhu rongad juurde ei pääse.
• Kui mõni lammas karjast hukkub, tuleb lõpnud loom kiiresti karjamaalt ära viia. Kindlasti peab vältima hukkunud lammaste sihilikku jätmist ronkadele, sest see soodustab suurema hulga lindude (sh ka vareste ja harakate) kogunemist ja suurendab riski, et linnud proovivad kiusata teisi lambaid.
• Lammaste poegimine peaks võimalusel toimuma laudas. Kui poegimine toimub karjamaal, peab selleks olema piiratud ala või varjualune, kuhu ronkadel puudub juurdepääs. Talled tuleks võimalusel jätta siseruumidesse, kuni nad ei ole enam abitud ning nende suurus ja kaal on piisav, et linde mitte juurde meelitada.
• Talled, keda utt omaks ei võta, tuleb karjast eraldada ja võtta inimese hoolitsuse alla.
• Ronkade eemalhoidmiseks lambakarjast ja väetimate loomade “kiusamise” vähendamiseks on tõhus kasutada karjakoera. Väga suur abi on karjakust.