XXL liiga suur, aga XX täitsa paras ehk Kuressaare Teatri 20 kordumatut aastat

Aarne Mägi Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Ajatelje peategelasteks teatris on ikka inimesed, kes teenitult aplausi väärivad,” kirjutab Kuressaare Teatri loominguline juht Aarne Mägi.

Proloog

Kui ma paarkümmend aastat tagasi Kuressaare teatrimaja avamise esietendust vaatasin, jäi mul üle vaid endale kaasa tunda, et mina selles lavastuses ei osalenud. Aga see viimane pole oluline tolle aja kontekstis mainitud teatrimaja silmas pidades, sest see, et mina seal ei osalenud, ei kahandanud paarikümne aasta taguse esietenduse väärtust sugugi. Võib-olla oleks asi sootuks teistsuguseks kujunenud, kui oleks lavale lastud. Aga õnneks istusin saalis, olin kakskümmend aastat noorem, soov pealinnast koju tagasi tulla sama tugev kui kõik need 17 aastat, mil saarelt eemal olin.

Väino Uibo materjali valik esietenduse lavastust silmas pidades oli tolles ajas õige. Mõtlesin juba tookord, et teatri avamine, siis kas hea algupärand või kohe Hamlet. Hamletini pole veel siiani jõutud, aga ka seda fakti olen kindlasti kuskil juba maininud. 

Kutseline teater Kuressaares oli mõni päev varem ametlikult avatud või taas kord avatud, kui päris täpne olla. Aplaus, lilled, Evaldi meeldejääv kõne ja Jaagu kortsus pintsak. Need mainitud pisiasjad on meeles ja veel see, et VAT Teatri esindajana toodud lillekompositsioon jäi ametlikult üle andmata teatri sinisesse saali lauale äratundmist ootama. Kaart oli juures, küll aru saadi.

Ekspositsioon

Kui Raivo Trass kevadel 13 aastat tagasi Maasi maalinnal merd vaatas, käratas ta järsul toonil: "Siia saagu teater!" Sai ka, vähemalt üht hetke suves silmas pidades, mis kestis umbes paarkümmend päeva.

Ajas on asjad, inimesed ja lood, muutuvad tähendused. Aega või õigemini sündmusi saab mäletada, meenutada ja muidugi ka miski vajaduse ajendil ümber hinnata. Kakskümmend aastat ei ole liialt pikk aeg, et sellese mahtuvaid olukordi mitte mäletada, kas siis läbi jutustatud lugude, loetud lausete või kogetu põhjal. Ja selle ajatelje peategelasteks teatris on ikka inimesed, kes teenitult aplausi väärivad.

150 aastat tagasi pandi Tartus alus praegusele kutselisele teatrile Eestis. Teatriharrastusele alusepanijad meie linnas olid saksakeelse kooli õpetajad ja Balthasar von Campenhausen juba 18. sajandi lõpus, esimese eestikeelse näitemängu "Mihkel ja Liisa" lavastas Kuressaares Anton Lutsu aastal 1882.

95 aasta eest alustati regulaarset teatritegevust Kuressaares, kutselise teatri ajaloo lõpp siin sai dateeritud aastaga 1951, mil tolleaegse ENSV kunstide valitsuse käskkirjaga nr. 450 suleti kutseline teater Kuressaares või kui faktides täpne olla, siis teater reorganiseeriti, mille tulemusel pidi Kuressaare Teatri asemele tekkima Rakvere Vene Draamateater, asukohaga Rakvere linn. Venekeelset teatrit Rakverre ei rajatud ja teatritegemise Kuressaares võttis üle 1963. aastal moodustatud rahvateatri trupp.

Kuressaare Teatri (Kuressaare Linnateatri) taasavamisest, 1999. aastast on esietendunud 80 lavastust. Nendest 29 on seotud kohaliku temaatika ja kohalike kirjanike näidendite ja kirjanduslike materjalide dramatiseeringutega. Kohalugude käsitlemine, jutustamine, on olnud teatri üks loomingulisi põhimõtteid.

Kunagi tosin aastat tagasi küsisin oma healt sõbralt Aare Toikkalt, kes Sadamaaidas lavastusega "Reigi õpetaja" valmis saanud oli, et kas tuled veel või jäi see meie teatris nüüd viimaseks. "Mine perse, Mägi, teil on korralik teater ja mina lavastajana tahan tööd teha."

Iga lavastuse taga on hulk inimesi, kelleta seda teatrit täna olemas ei oleks. Heameel on selle üle, et nii mõnigi lavastaja, näitleja kui ka kunstnik on jäänud meie teatri külge sõna paremas mõttes. Peeter Tammearu, Aare Toikka, Raivo Trass, Tiit Palu on lavastajad, kes teatri oma näo kujunemisel kaasa rääkinud on. Kunstnikud Jaak Vaus, Silver Vahtre, Annika Aedma, Liina Unt, Riina Vanhanen, Inga Vares on kõik enam kui kolmel korral oma pintslitõmmetega lavastusi värviküllasemaks muutnud. Lisaks oma teatri näitlejatele on meile heas mõttes tükikese oma hingest andnud Andres Raag, Hannes Prikk, Allan Noormets, Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen, Aili Salong, Mati Talvistu, Tõnis Kipper, Aime Käen ja veel umbes 150 nii kutselist kui ka harrastusnäitlejat.

Protsessi kulgu saab hinnata kindlaksmääratud parameetrite abil, kui protsessi kulgemine on mingil moel määratletav või hinnatav. Spordis on tulemuse hindamine lihtsam: kas sooritus toimus ja mis tulemus sekundites, tundides, meetrites või punktides tuli. Kunsti- ja kultuurivallas jääb mainitud võtetest väheseks. Meeldis või mitte oleks kõige selgem ja lihtsam võimalus oma hinnangut ühele või teisele teosele andes. Aga statistika näitab, et selle paarikümne aasta jooksul saab nn menutükkideks nimetada pea kõiki suve- ja nooremale publikule mõeldud lavastusi, mis teatris etendunud on. Nende kõrval ei muutu aga vähem oluliseks ükski lugu, mis vaatajat kõnetanud. Publik on oma hea sõna etenduse kohta öelnud siis, kui aplaus saalis kumama jääb veel pärast eesriide langemist.

Kunagi tosin aastat tagasi küsisin oma healt sõbralt Aare Toikkalt, kes Sadamaaidas lavastusega "Reigi õpetaja" valmis saanud oli, et kas tuled veel või jäi see meie teatris nüüd viimaseks. "Mine perse, Mägi, teil on korralik teater ja mina lavastajana tahan tööd teha." Järgmise lavastuse tegi ta aastal 2009 ja kokku on töö sidunud Toikkat ja meie teatrit kuuel korral. Aga minu lavastajale adresseeritud küsimine oli asjakohane, sest viimase 13 aasta jooksul on mainitud lavastus olnud meie teatris üks keerukamaid katsumusi. Võib-olla see oligi proovikivi, mille teatrijumal meile kaela veeretas.

Epiloog

Ja kas siis 20 on teatri puhul ikka väärikas vanus, et seda tähistada? Ja kas sellest kõigest peab üldse nii palju rääkima? Ei tea, aga ega vanemaks saamine polegi nii hull, hull on see, kui püütakse kõigest väest nooreks jääda.

Minu 13 aastat selles majas on pikk aeg, tundub pikemgi, kui teatri viimast paarikümmet aastat silmas pidades. Aga majas olid inimesed enne mind ja on kindlasti ka pärast seda, kui ühel ajal Kuressaare Teatri uksed minu tegemistele suletuks jäävad. Sellest teatrist on saamas mulle osa ja loodan, et piskuke meie inimestest on siia majja maha jätnud midagi kordumatut.

Hetkel on Kuressaare Teater Piret Rauk, Tiiu Villsaar, Laivi Koppel, Ene Pärtel, Elen Pärtel-Saar, Sveta Mets, Helve Tiidus, Tanel Ting, Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Tarmo Matt, Ahto Matt, Aarne Mägi ja teatri puhvetis kamandab Leena Mölder. Kõik enam-vähem tublid ja korralikud inimesed. Suur tänu teatrimaja töötajatele praeguses ja kunagises ajas, sügav kummardus publikule ja toetajatele, kes meile olulistes hetkedes kaasa elanud on.

Teatrit!