Madis Rehepapp: Mereinimesele on merel olija aitamine loomulik asi

RUTTU APPI: Selliseid õnnetusi, kus inimese elu ohtu satub, on Madis Rehepapi merepäästja-aastail juhtunud siiski vähe. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

​"Enamik õnnetusi merel juhtub ikka inimeste oma lolluse tõttu – ei arvestata ilma ega tehnikaga," tõdeb üheksa aastat vabatahtliku merepäästjana tegutsenud Madis Rehepapp, MTÜ Muhu Merepääste Selts juht.

Mis teid omal ajal ajendas vabatahtlikuks merepäästjaks hakkama? Suur osa meist leiab ju, et oma asjadegagi piisavalt tegemist – jõuad sa siis veel vabatahtlikku tööd teha ja teisi aidata.

Eks motivatsioon ole igaühel erinev. Ma ise olen lapsest saadik merel käinud ja minu arusaamist mööda on mereinimese jaoks teise merel olija aitamine loomulik asi. Aitamiseks natuke parema süsteemi loomine ja parem korraldamine on lihtsalt selle loogiline jätk.

Sellise mõtteviisiga mehi peab olema siiski rohkem kui üks, kui tahta merepääste seltsi asutada.

2010. aastal, kui Eestis vabatahtlikku merepäästet aktiivsemalt nii-öelda taasasutama hakati, tekkis ka meil Muhus mõte, et loogiline oleks kaasa lüüa – mereriik, nagu me oleme – ja saigi selts asutatud.

Praeguseks oleme Muhu piiridest ka natuke kaugemale laienenud. Muhu sadamatest on meie seltsi jaoks praegu põhilised Kallaste ja Lõunaranna. Kui tõesti vaja, leiame Muhus paadid ka Koguvast, Kuivastust, võib-olla ka Võrkaialt. Mandri pool on meil toetuspunkt Puise ja Saaremaal Tornimäel tegutseb nn Pöide üksus. Ka Orissaares saame toimetada.

Kui palju vabatahtlikke Muhu merepääste seltsi kuulub?

Nimekirjas on meid neljakümne ringis – päris noortest üsna vanade meesteni. Mõned naisterahvad ka. Nagu selliste ettevõtmistega ikka – enam-vähem aktiivsed liikmed on heal juhul pooled. Nendest omakorda pool on tõesti sellised, kes igal ajal võtta on ja väljakutse korral ka appi tõttavad.

Kuidas riik teie tegevust toetab?

Toetab varustuse koha pealt ja katab ka kütusekulud. Seega me ise, vabatahtlikud, oma tegevusele eriti peale ei maksa. Nii palju siiski, et meil ei ole igas võimalikus sadamas seltsile kuuluvat paati ja vajadusel teeme tööd ka isiklike alustega. 

Kui palju tuleb aastas keskmiselt väljakutseid, mille peale appi tõttate?

Aastad on siiani olnud suhteliselt ühtlased. Keskmine suvi on olnud selline, kus tuleb viis kuni seitse väljakutset. Õnneks pole enamik neist olnud sellised, kus elud oleks ohtu sattunud. Siiski tuleb ette ka tõsisemaid juhtumeid. Mõni aasta tagasi triivis Pöide kandis Pae sadamast laps üksi paadiga merele. Meie Kesselaiu üksus jõudis küll kohale, aga paraku liiga hilja, laps uppus. 

Paar seika on olnud ka Viirelaiu all. Üks alles hiljuti, kuu aja eest, kui ümber läks kaater, seitse inimest pardal. Meie Kesselaiu paat sõitis välja, aga üsna varsti väljakutse tühistati, sest inimesed olid juba ise kaldale jõudnud. 

Mitu aastat tagasi oli sealsamas sarnane juhtum – küll väiksema arvu inimestega –, kus inimesed olid suutnud paadi kummuli keerata ja vette sattunud. 

Väljakutseid pole teie piirkonnas küll teab mis palju, aga ilma vabatahtlike merepäästjateta siiski hakkama ei saadaks? 

Hulle sündmusi juhtub siinkandis küll harva, aga tolku meist kindlasti on. Kui keegi peaks hätta sattuma, siis loomulikult tahab ta, et abi jõuaks kohale võimalikult kiiresti. Riigi mõistes asuvad lähimad statsionaarsed reageerijad Haapsalus ja Kuressaares. Nii kaugelt siia jõudmine võtab aga kaua aega. Orissaare päästekomandol on küll väike paat, aga sealsete päästjate prioriteet on siiski maapealsed tegevused.

Kas seltsi kuuluvatele meestele on määratud kindel valvete graafik?

Kuna väljakutseid on suve jooksul suhteliselt vähe, siis me regulaarset valvet vajalikuks ei pea. Juhul kui väljakutse tuleb, ajame meeskonna kokku nendest, kes parasjagu saadaval on.

Mis on peamised põhjused, miks inimesed merel hätta satuvad?

Enamik õnnetusi juhtub ikka inimeste oma lolluse tõttu – ei arvestata ilma ega oma tehnikaga. Kõige rohkem tulebki meie merepäästjatel tegeleda tehniliste probleemidega – kas on hädasolijate paadil merel kütus otsa saanud, mootor rikki läinud või on tehtud navigatsiooniviga ja paadiga kivi otsa sõidetud. Sellised asjad on välditavad parema ettevalmistusega: kontrolli oma tehnika üle ja veendu, et kütust on kaasa võetud piisavalt. Tea, kus kohas sa sõidad ja kuhu võib sõita. Niisugused elementaarsed asjad. 

Kas kalurid ja teised merele minejad on praegu varmamad päästevesti selga tõmbama kui, ütleme, kümmekond aastat tagasi?

Mulle tundub, et selles osas on olukord siiski paremaks läinud – oluliselt rohkem on näha inimesi, kes on merele minnes päästevesti selga pannud. Paadis on päästevest ilmselt enamikul, aga kui inimene on juba üle parda sattunud, on sellest paati jäänud päästevestist väga vähe kasu.

Mis omadused ja oskused peavad inimesel olema, et vabatahtlikuks merepäästjaks saada?

Kõigepealt peab tal olema soov aidata. Samuti peab tema tervis vastama baasnõuetele. Vett ei tohiks karta ja natuke peaks suutma ujuda ka. Muidugi – mida rohkem inimesel merekogemust ja merega seotud oskusi on, seda parem. Oskuste koha pealt aga – need ei ole tingimata eeldus. Neid saame ju alati õpetada. On olemas koolitusnõuded ja ka ise korraldame ametlikke koolitusi. Kui keegi soovib merepäästjaks hakata,  võime ta kasvõi nullist välja koolitada.

Kui keegi tahab vabatahtlikuks merepäästjaks saada, mida ta peab selleks tegema?

Kõige lihtsam on pöörduda oma lähimasse merepäästeühingusse. Muhulased näiteks minu poole.

Selleks, et saada ametlik merepäästja tunnistus ja ametlikult väljakutsetel osaleda, peaks olema vähemalt 18-aastane. Kui nüüd mõni pisut noorem inimene tahab kampa lüüa, võib temagi osaleda õppustel või koolitustel. Küll aga peab ta ootama tunnistuse saamisega. 

Kellena te nii-öelda tavaelus töötate?

Tegutsen IT-alal, olen arvutinohik. Kuna mu palgatöö on paljuski Tallinnas, siis juhtub ka seda, et mina väljakutsele reageerida ei saagi, vaid koordineerin telefonitsi ja füüsiliselt läheb kohale keegi teine. 

Mida vabatahtlikuks olemine teile andnud on?

Eelkõige on see andnud huvitavaid kogemusi. Lisaks Muhus toimetamisele olen päris palju löönud kaasa nii üldise merepäästesüsteemi arendamisel kui ka merepäästjate koolitamisel. Koolitamas ja õppusi korraldamas olen käinud üle Eesti ja ka väljaspool riiki.

Ja mis siin salata – kui oled hätta sattunud inimese merelt ära toonud ning ta selle eest tänab, on alati hea tunne.