Lugesin Saarte Häälest huviga, et Silver Keskküla arendab endise entusiasmiga äppi, mis peaks aitama liiklust korraldada ja ohutust suurendada. Liiklussurmade ja -kahjude alla läheb keskmises riigis – nii oli Keskküla ajakirjanikule rääkinud – umbes 3 protsenti SKT-st. Supervaisori-nimeline rakendus, mis töötleks teavet pardakaamerate ja mobiiltelefonide kombinatsioonis, on juba saanud ka 1,2 miljonit eurot investeeringuid, kirjutati lehes. Ärimudel pole praegu veel selge.
Supervaisorist on kirjutatud veelgi. Autonduse ja liiklusega tegelev portaal Accelerista tuli 29. novembril välja päris põhjaliku analüüsiga. Soovitan huvilisel seda kindlasti lugeda. Portaal testis rakendust tema praegusel kujul ning esitas koos politsei ja andmekaitse inspektsiooniga rea küsimusi. Teemale laia pintslitõmbega lähenedes kõlaks vastus nii, nagu uute asjade puhul ikka: väga-väga huvitav, ilmselt ka kasulik, aga… Ja siis üldine järeldus: kuidas on antud juhul lahendatud privaatsuse ja turvalisuse vahekord.
Kui ma esimest korda sellest rakendusest kuulsin, hakkas mul esmalt peas kummitama akronüüm GDPR, mis markeerib Euroopa isikuandmete kaitse üldmäärust. Traditsiooniline ajakirjandus on seda tähekombinatsiooni lausa kartnud, sest keerulist juriidilist teksti lugedes jääb mulje, et pea igasugune andmete kogumine võib selle valguses saada väärteoks. Õnneks on Eesti andmekaitsjad hoidnud madalat profiili ja pole valinud lauskaristamise joont. Ent igasugu andmeid kogutakse peaaegu et igas asutuses ning suur osa sellistest rakendustest nagu Supervaisor põhinebki ju suurandmete töötlusel.
Supervaisorit on pilkamisi sildistatud "liikluskaebamiseks". Mina arvan, et nii-öelda koputamine pole selle rakenduse tuleviku osas üldse keskne küsimus. Olgem ausad – KGB-aegne pealekaebamise ühiskond kujundab ju sama vähe hoiakuid nagu eespool mainitud telefonijärjekord.
/nginx/o/2019/01/10/12125699t1h4a8d.jpg)