SUUR MAA, SUURED ASJAD: Äpid ja agad ehk Kuidas lahendada privaatsuse ja turvalisuse vahekord

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Mäletame veel, kuidas telefon muutus mobiiltelefoniks. Siis muutus mobiiltelefon nutitelefoniks. Arvestades, et inimesed on harjunud puuteekraanil ikoone puudutama pangas käimiseks, uudiste lugemiseks, takso tellimiseks – milleks iganes –, ei ole vist põhjust enam pikemalt seletada, mis asi see äpp on. Teame, et see, mida inglise keeles kutsutakse mobile application, on eesti keeles mugandunud suupäraseks äpiks ja tähendab mobiilirakendust. Igatahes on neid teadjaid juba rohkem kui neid, kes mäletavad, mis asi oli telefonijärjekord. 

Lugesin Saarte Häälest huviga, et Silver Keskküla arendab endise entusiasmiga äppi, mis peaks aitama liiklust korraldada ja ohutust suurendada. Liiklussurmade ja -kahjude alla läheb keskmises riigis – nii oli Keskküla ajakirjanikule rääkinud – umbes 3 protsenti SKT-st. Supervaisori-nimeline rakendus, mis töötleks teavet pardakaamerate ja mobiiltelefonide kombinatsioonis, on juba saanud ka 1,2 miljonit eurot investeeringuid, kirjutati lehes. Ärimudel pole praegu veel selge.

Supervaisorist on kirjutatud veelgi. Autonduse ja liiklusega tegelev portaal Accelerista tuli 29. novembril välja päris põhjaliku analüüsiga. Soovitan huvilisel seda kindlasti lugeda. Portaal testis rakendust tema praegusel kujul ning esitas koos politsei ja andmekaitse inspektsiooniga rea küsimusi. Teemale laia pintslitõmbega lähenedes kõlaks vastus nii, nagu uute asjade puhul ikka: väga-väga huvitav, ilmselt ka kasulik, aga… Ja siis üldine järeldus: kuidas on antud juhul lahendatud privaatsuse ja turvalisuse vahekord.

Kui ma esimest korda sellest rakendusest kuulsin, hakkas mul esmalt peas kummitama akronüüm GDPR, mis markeerib Euroopa isikuandmete kaitse üldmäärust. Traditsiooniline ajakirjandus on seda tähekombinatsiooni lausa kartnud, sest keerulist juriidilist teksti lugedes jääb mulje, et pea igasugune andmete kogumine võib selle valguses saada väärteoks. Õnneks on Eesti andmekaitsjad hoidnud madalat profiili ja pole valinud lauskaristamise joont. Ent igasugu andmeid kogutakse peaaegu et igas asutuses ning suur osa sellistest rakendustest nagu Supervaisor põhinebki ju suurandmete töötlusel.

Supervaisorit on pilkamisi sildistatud "liikluskaebamiseks". Mina arvan, et nii-öelda koputamine pole selle rakenduse tuleviku osas üldse keskne küsimus. Olgem ausad – KGB-aegne pealekaebamise ühiskond kujundab ju sama vähe hoiakuid nagu eespool mainitud telefonijärjekord.

Põhiprobleem saab olema aga nimelt kogutavates andmetes. "Isikuandmete töötlemine peaks olema mõeldud teenima inimesi. Õigus isikuandmete kaitsele ei ole absoluutne õigus, vaid seda tuleb kaaluda vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ning tasakaalustada muude põhiõigustega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele," märgib andmekaitsemäärus.

Liiklusohutus on väga tõsine teema ja lihtsalt öeldes peaksime liikuma selles suunas, et inimesed tänaval viga ja surma ei saaks. On suurepärane, et sellega tegeletakse moodsaid lahendusi kasutades ning seejuures pööratakse ka andmekaitsele tähelepanu. 

Supervaisori tegijad pole ka mingid eilsed. Õiguslikud küsimused ennekõike. Kui need lahendatud, võib äppi ka äriedu saata.

Samas meenutagem, et osas riikides pole ka Google Street View ehk tänavavaade seadustatud... Elame-näeme.