Kuressaare haigla kutsub saarlasi tubakast loobuma, tutvustades kahe mehe edulugu, kes sigarettidega lõpparve tegid.
Tubakast loobuda aitab tahe (1)
14. detsember 2019, 00:21
Kui tunned, et üksi on raske, ära karda abi küsida, julgustab haigla kopsukabineti õde Ruta Kamp, kes nõustab tubakast loobuda soovijaid.
Saatekirja pole tarvis ja nõustamine on tasuta. Tuleb vaid helistada 45 20 115 ning anda teada oma soovist nõustamisele tulla. Kasulikku infot saad ka kodulehelt www.tubakainfo.ee.
Koit Pruunlep – suitsetajast maratonijooksjaks
"Suitsu hakkasin tegema 1996. aasta sügisel, kui mandril õppima asusin. Ilmselt tundus see siis uus ja lahe tegevus, mis varem oli vanuse tõttu keelatud," räägib politseijaoskonna vormikandja Koit Pruunlep.
“Varem olen kolm-neli korda edutult loobuda üritanud, kõige kauem suutsin tubakata olla ligi kuus kuud. Võib-olla ei õnnestunud mul tubakast loobuda seetõttu, et tegin seda rohkem teiste, mitte enda tahtel.
Viimase suitsu tegin 2017. aasta 31. detsembril kell 23.55. Pärast seda viskasin suitsupaki prügikasti ja vaatasin aastavahetuse ilutulestikku. Loobumise ajendiks oli otsus seekord lõplikult suitsetamisest loobuda ning just ainult enda soovil ja tahtel, samuti et olla oma lastele eeskujuks.
Abivahendina kasutasin poolteise kuu jooksul nikotiiniplaastreid. Esimesed päevad olid kõige raskemad, kuid tänu plaastritele ei midagi ületamatult rasket. Ka hiljem ei ole mul kordagi tekkinud soovi kasvõi üksainus sigarett tõmmata.
Pärast suitsetamisest loobumist on mu hingamine paranenud. Kuna mulle meeldib joosta, siis võhma ja energiat jagub tunduvalt rohkem. Tulemused paranesid märgatavalt ning enesetunne jooksu ajal ja selle järel on parem.
Kindlasti aitas mind selles tubakast loobumise protsessis spordiga tegelemine, viies mõtted mujale. Kadunud on ka hommikune suitsetajaköha ja röga. Hingeõhk, juuksed, sõrmed ja riided ei haise enam vastikult tubaka järele. Mittesuitsetajana tunnen seda haisu suitsetajate juures nüüd ise ja see pole meeldiv. Halb on mõelda, et kunagi lehkasin ise samamoodi.
Raha jääb mul nüüd rohkem kätte. Hoian kuus ostmata jäänud sigarettide arvelt kokku vähemalt 100 eurot. Tunnen paremini maitset ja lõhnu – väljas süües lisan nüüd toidule vähem soola, varem oli see tegevus automaatne. Tunnen, et olen palju rahulikum, sest puudub vajadus suitsetada. Sõltlasena muutis see vajadus mind pahatihti närviliseks.
Jään ka edaspidi enesele kindlaks ja hoidun suitsetamast.”
Ergo Nõmme: suitsetamine ei anna midagi
"Esimest korda proovisin suitsu 12-aastaselt ja see suits oli vanaisa koni," meenutab Saaremaalt pärit Ergo Nõmme oma esimest sigaretti.
“Päris iga päev hakkasin suitsetama umbes 15-aastasena. Tõmbasin tavaliselt 24 tunni jooksul ikka ühe paki ära. Vist 19-aastasena hakkasin juurdlema, miks ma õigupoolest suitsetan ning ehk peaksin püüdma sellest siiski loobuda. Selle aja peale olin suitsetanud nii tavalisi sigarette kui ka iserullitavaid. Mõtlesin, et hakkan sigarillosid suitsetama – ehk on need "tervislikumad". Eriti hea see plaan ei olnud.
Hakkasin proovima nii, et suitsetan näiteks kümme sigaretti päevas. Lõpuks jõudsin kahe-kolme suitsuni. Siis hakkasin suitsetama terve suitsu asemel pool. Minuga see toimis. Ja pea iga kord, kui suitsetasin, mõtlesin, miks ma seda teen ja miks mul seda vaja on. See aitas – sain aru, et suitsetamine pole vajalik tegevus. Aga miks ma siis suitsetasin? Arvan, et see oli lihtsalt muutunud harjumuseks. Et kui söön, siis pärast suitsetan. Kui kõnnin kuhugi, siis jälle suitsetan. Ma ju ometi teadsin, et suitsetamine on kahjulik.
Ligi aasta ma ei suitsetanud, ent siis hakkasin taas vahetevahel tegema. Enamasti siis, kui nädalavahetuseti alkoholi tarbisin, muidu mitte. Ja siis ei tõmmanud jälle paar aastat.
Seega olin 20-aastaselt maha jätnud ja siis uuesti 21-aastaselt. Hakkasin suitsetama, kui mu elus oli väga raske aeg. Ning kui hakkas kergem, jätsin taas maha. Täiesti kindla otsusega. Aga väike apsakas tuli sisse.
Pärast nädalat sigarettidega olin siiski veendunud, et suitsetamine on mõttetu tegevus ja see ei anna midagi. Teadsin, et suitsust loobununa on mul mõnda aega raske ning pean endaga tööd tegema, et mitte uuesti alustada. Mind aitas kõige rohkem see, et suitsetasin üha vähem. Kõige olulisem aga oli tahe loobuda.”