Ivo Linna: aasta möödus kui õnnelainel

Ivo Linna

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

"Olen saatusele tänulik – 2019 oli imeline aasta –, tunnen, nagu oleksin kogu selle aasta justkui õnnelainel sõudnud," ütleb laulja Ivo Linna.

Aasta lõpp tähendab minugi jaoks kokkuvõtete tegemise aega. Mul on põhjust rahul olla: mu enda ja lähedaste tervis on vastu pidanud, sain järjekordselt vanaisaks. 

Selle aasta sisse jäi mitu suurt sündmust – tantsu- ja laulupidu, mõned toredad kontserdid, kus mul õnnestus käia – ning ka mu tähtsusetu juubeli tähistamine ja kontserttuur. Kõik need sündmused on mind otsekui kõrvust tõstnud.

Vastutus võttis jalust nõrgaks

Paratamatult on aasta lõpp ka see aeg, kus teha kokkuvõtteid ka kurbadest asjadest. Surm käib ju elu juurde. Lõppeval aastal on lahkunud inimesi, keda tundsin kaua aastaid ja kellega sõbrustasin. Kui need inimesed kõrvalt ära lähevad, siis on see kaotusevalu määratu. Seda suurem, mida kauem oled nende inimestega koos olnud. Teisest küljest tuleb mõista: selline see elutee on.

Suuremas osas oli see aasta minu jaoks siiski õnnelik. 

Tunnistan, et aasta alguses oli seda pabistamist juubelituuri pärast palju. Kõik aga sujus. 

Tõsi ta on – mida vanemaks saad, seda vähem tähtsad need sünnipäevad on. Mõtlesin siiski, et astuks sama jälje sisse kolmandatki korda ja teeks juubeli puhul kontserdi just oma kallis Kuressaare linnas. Nii oli see ju ka 50. ja 60. sünnipäeva puhul.

Kuigi ka mõned jõulukontserdid olid väga soojad ja hingelised, oli seekordne juubelikontsert Kuressaares minu jaoks selle lõppeva aasta vaata et kõige erilisem esinemine. 

On väga eriline tunne laulda oma kodulinna rahvale ja näha publiku hulgas tuttavaid nägusid, kes on vananenud koos minuga, keda ma mäletan Kuressaare linna vahelt. Laulda nendele inimestele oli niisugune vastutus, et võttis algul jalust nõrgaks. 

Kui nägin sel Kuressaare kontserdil, kui soe oli rahvas ja kuidas mõne kurvema loo ajal mõni väärikas proua pisaraid pühkis, oli mul kogu aeg klomp kurgus. See oli kontsert, mis jättis hinge väga sügava jälje. Ma olen väga tänulik. 

Kui taevased jõud aitavad, siis viie aasta pärast teeks jälle ühe eputamistuuri ja tuleks Kuressaarde ka. 

Ja muidugi see kingitus, mis Saaremaa Merispordi Selts mulle tegi, see oli suur šokk! Selle peale, et kingituseks paadi saan, ei osanuks ma tulla isegi kõige fantaasiarikkamas unenäos. See paat sai nimeks Helene – minu ema järgi. 

Vägevaid plaane mina ei tee

Kuna suvel oli palju tööd, rabelemist ja rähklemist, siis paraku ma väga palju sellega sõitmas käia pole saanud, aga veidi ikka. Sai isegi Kõinastu laiul käidud. Ehk saan uuel aastal rohkem oma paadile keskenduda. Küll sõita sellega mootori abil, küll aerutada. Eriti meeldib mulle aerutada – kui olen paar tundi sõudnud, tunnen end väga hästi. Praegu aga on mul paat talveks aida alla toodud. 

Olen üsna mitmed vana-aastaõhtud jätnud esinemistest vabaks, et olla kodus ja nautida mittemillegitegemist. Seekord leppisime ansambel Supernova poistega kokku, et teeme üle tüki aja ühe mängu. Nii esineme 31. detsembril Pärnus Rannahotellis. 

Eks ma selles esinemiste rattas ole tiirelnud-pöörelnud-keerelnud viiskümmend aastat ja rohkemgi – mõnikord on rahmeldamist rohkem, mõnikord vähem, aga suurt vahet neil aastatel eriti pole.

Praegu paistab, et uus aasta tuleb vaiksem kui see, mis kohe läbi saab. Mingeid vägevaid plaane ma teinud ei ole. Võtan pensionärlikult rahulikult. Suuremaid tuure pole tulemas, aga regulaarseid esinemisi siiski jagub. 

Kui saan esineda kasvõi korra nädalas, hoiab see häälepaelad soojad ja vaimu värske. Olen väga õnnelik ja tänulik, et mind ikka kutsutakse. Ptüi-ptüi-ptüi – ju siis keegi veel mind näha-kuulata tahab.

Soovin teile kõigile, mu sõbrad, head vana aasta lõppu ja õnnelikku uut aastat!

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles