Aet Vohu: Kuidas seletada pilte umbkeelsele itaallasele?

Aet Vohu lugu praktikast Firenzes võitis esikoha SA Archimedes korraldatud kutseõppurite kajastuste konkursil "Õpiränne Euroopasse ja tagasi".

FOTO: Erakogu

"Põhjaitaallased on eestlastega sarnasemad, kui oleksin osanud arvata," kirjutab Kuressaare ametikoolis nahkkäsitööd õppinud Aet Vohu, kelle lugu praktikast Firenzes võitis esikoha SA Archimedes korraldatud kutseõppurite kajastuste konkursil "Õpiränne Euroopasse ja tagasi".

Kuressaare ametikooli nahkkäsitööd õppima tõi mind vajadus uute oskuste ja inspiratsiooni järele. Peame õega juba mõned aastad väikest käsitööpoodi ja kohvikut ning ühel hetkel tundus, et värskuse püsimiseks oleks vaja väheke uut hingamist. Olen üsna kindel, et paremat moodust kui välispraktika selle saavutamiseks pole. Nii teadsin juba kooli astudes, et välispraktikale kandideerin ma kindlasti.

Neli nädalat kevadises Firenzes kõlas vägagi ahvatlevalt. Kes ei armastaks Itaaliat? Minul sellised sügavamat sorti tunded puudusid. Polnud Itaalias kunagi käinud, küll aga kaalunud seda reisisihtkohana nii mõnigi kord. Seega oligi hea võimalus õppimine ja puhkus ühendada.

Minekule sättisime end neljakesi 16. märtsil. Firenzes õitsesid mandlipuud ja visteeriad, õhus oli kevadet. Ilm oli siiski üsna heitlik. Seepärast oli oluline hommikul välja minnes igaks sajaks juhuks valmis olla. Ja hommikud algasid meil vara. Meie töö ehk praktikakoht asus Firenzest veidi väljas, seega olime pool kaheksa hommikul juba bussipeatuses rivis.

Kehakeel – tõhusaim

Järgmised neli nädalat veetsime neli tööpäeva viiest Zetati kotivabrikus, mille liinidelt tuli nii Roberto Cavalli, Maison Margiela, Marni, Prada kui ka Givenchy kaubamärkide toodangut. Tegemist on pereettevõttega, mis pakub tuntud moebrändidele alltöövõttu ja piiratud mahus oli neil ka omatoodangut. Töötajaid võis kuue osakonna peale olla saja ringis. Minule oli esmakordne kogemus näha sellise kaliibri ettevõtte töökorraldust, masinaparki, materjali kasutamist ja ka materjali meeletut raiskamist.

Meid, praktikante, lasti töötada natuke igas osakonnas. Kõige huvitavam neist oli töö näidistoodete osakonnas, kus sai kõik toote etapid läbi teha. Konkurentsitult kõige nürim töö toimus ettevalmistuse ja pakkimise osakondades. Ainus huvitav asi pakkimisosakonnas oli kvaliteedikontroll, mida tehti saksa täpsusega, aga praagi ilmnemisel tõusis kisa itaalia rahvusele omaselt taevani. Seda emotsioonide möllamist oli vaatemänguna nauditav jälgida.

 Kvaliteedikontrolli tehti saksa täpsusega, aga praagi ilmnemisel tõusis kisa itaalia rahvusele omaselt taevani.”

Toreduse kategoorias oli suveräänne liider lõikamisosakond, kus Carlose ja Luciano juhendamisel lõikasime toodete detaile pressidega välja. Ikka kümnete ja sadade kaupa. Kuigi peruulane Carlos ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja Luciano (üks vähestest pärisitaallastest vabrikus) vaid veidi purssis ning meie itaalia keele oskus piirdus viisakusväljenditega, ei saanud see takistuseks ühise keele leidmisel. Enamasti oli abiks telefon, aga ka paber ja pliiats ning kehakeel, mis oli ehk kõige tõhusam. Üsna sarnane stsenaarium toimis pea igas osakonnas, sest suure rahvana itaallased inglise keelt eriti ei räägi. Vabrikus oli päris palju võõrtööjõudu, kel itaalia keel oli klaar, kuid kes samuti inglise keelt ei rääkinud. Väheste eranditega.

Õppisime kiirelt ära igapäevatöös vajalikud väljendid ja numbrid, et osata lugeda lõikeid ja saada aru lihtsamatest töökäskudest. Nii me osakonnast osakonda kulgesime ja võimeldes ennast arusaadavaks tegime. Mulle endale tundub, et pärast nelja nädalat Itaalias vehin ma rääkides kätega oluliselt rohkem kui enne, püüdes oma teksti "illustreerida".

Ka vabriku omanik Tullio rääkis vaid itaalia keeles. Tegime tema juhendamisel lõiked ja saime hulga näpunäiteid, millist nahka valida, mis hoiab koti vormis, millist furnituuri kasutada. Edasi sõltus juba meist, kuidas me end juhendajale ja teistele arusaadavaks teeme. Õnneks oli meil lõige, millega osakonnast osakonda traavida, see kõigile nina alla pista ja kätega juurde seletada, et nüüd on vaja nahka ja siis lukku ja lõpuks veel õmmelda jne. Igatahes kotid me valmis saime.

Iga nädala viimane tööpäev ja muidugi ka nädalavahetused olid vabad kultuuriürituste, näituste, muuseumide nautimiseks ning Firenze ja linna ümbrusega tutvumiseks. Meie korter asus Firenze vanalinnas, Duomo oli sõna otseses mõttes kiviga visata ning kesklinn muuseumide, parkide ja käsitöökodadega jalutuskäigu kaugusel. Ma ei külasta tavaliselt aasta jooksul ka nii paljusid kultuuriüritusi kui kuu aja jooksul Firenzes. Suurlinna võlu, jääb kauaks meelde. Ja itaalia gelato, kuulus Toscana vein ja kokakunst.

Hull Itaalia järele

Kui esimese nädala jooksul ma endamisi veidi imestasin eestlaste või üldse inimeste Itaalia-hulluse üle, siis viimased kaks nädalat olin juba üle pea Firenze lummuses. Võib-olla ei andnud ta end kohe kätte seetõttu, et olin siiski tööl, mitte puhkusel. Samas pani töölkäimine meid elama kohalikega ühes rütmis. Kohe oli tunda, et põhjaitaallased on eestlastega sarnasemad, kui oleksin osanud arvata. Võõrastega tagasihoidlikud, ühistranspordis pigem mornid ja omaette hoidvad. Tundub ju nagu Eesti? Ainult kliima on neil oluliselt parem.

Kahetsusenoot hinges ja pisar silmanurgas, pakkisime 13. aprillil oma kodinad ja alustasime kojusõitu. Rõõmustas, et kodus ootas ka juba kevad. Kurvastas, et nii palju jäi nägemata. Kindlasti aga olime tohutult väärtusliku kogemuse võrra rikkamad. Ja nüüd olen ma ametlikult hull Itaalia järele. Non posso stare senza voi*, nagu ütles Luciano meile hüvastijätuks.

Ja lõpetuseks põsesuudluste ABC. Kõik me ju teame lõunamaalaste kommet kohtudes ja lahku minnes põsele suudelda. Põhjaitaallased on eestlastega sarnaselt vaoshoitumad ja esimesel (ilmselt ka mitte veel kolmandal) kohtumisel sind "lätsutama" ei hakka. Kui aga meie neli nädalat mööda sai ja koju sättima hakkasime, läks musitamiseks lahti. 

Kuidas vältida piinlikke momente? Saavuta silmside ja jälgi hoolega, kuhu poole musitaja pea esimesena pöörab. Sina pööra oma pea kiirelt vastassuunas ja siis mopsutad ühele, teisele ja jälle esimesele poolele, huultega põske ei riiva. Nii lihtne oligi.

*"Ei saa ilma sinuta/teieta" – vabatõlge itaalia keelest.

Tagasi üles
Back