/nginx/o/2019/11/11/12732142t1ha1da.jpg)
"Läks vaid kaks ja pool kuud, et oktoobrikuise tormi õppetunnid kaotaksid oma põnevuse ja pakilisuse. Sotsiaalministeerium valmistub kiirabi ja haiglate oluliste kriisivalmiduse nõuete täitmist tervelt kolme aasta jagu edasi lükkama," kirjutab saarlasest riigikontrolör Janar Holm Äripäevas.
Alles poolteise aasta eest kehtestas sotsiaalministeerium nõuded haiglate ja kiirabi toimimise tagamiseks kriisiolukorras. Aega selleks, et iseenda seatud latt ületada, oli piisavalt. Määruse olulised nõuded jõustusid 1. jaanuaril 2020, kuid mida pole, on valmidus.
Kriisivalmiduse nõuded kiirabile ja haiglatele pole mingi vormitäide. Olulisemad neist nõuetest tähendavad võimet ja valmisolekut hoida kesk- ja regionaalhaiglaid töös 72 tundi ning kohalikke ja üldhaiglaid vähemalt 16 tundi pärast olulise teenuse katkestust. See tähendab, et katkegu elekter, kadugu andmeside, lõppegu veevarustus või tulgu tulekahju, elutähtis teenus peab jätkuma. Haiglad on kohustatud ravima, kiirabi peab aitama.
See võib olla kriisiolukorras elu ja surma küsimus. Arvan, et ükski Eesti inimene – ja ka ükski valitsuse liige – ei soovi, et tema või tema lähedased satuks haiglasse hetkel, mil haigla toimimine pole tagatud, sest väljas on torm või ühiskonnaelu on mõjutamas mõni muu vapustus. Pole mingit garantiid, et lähema kolme aasta jooksul taolist olukorda ei teki.
Riigikontroll juhtis tähelepanu sellele, et toimepidevus pole tagatud, 2018. aasta juunis. Tegevust ei järgnenud. Tuletasime haiglavõrgu toimepidevuse tagamist meelde taas mullu oktoobris. Nüüd näeme, et mingi tegevus siiski järgnes. Paraku on selleks sotsiaalministeeriumi tegevuseks määruses toodud nõuete rakendamise edasilükkamine, viidates, et valitsus ei ole selleks vajalikku raha riigi eelarvestrateegiasse kavandanud.
Peamine küsimus on kütusetagavaras ja elektrigeneraatorites, mis tagavad autonoomse toite sõltumata välistest šokkidest. Lükates määruse "Sotsiaalministeeriumi korraldatavate elutähtsate teenuste kirjeldus ja toimepidevuse nõuded" rakendamise ülehomse varna, kipub sotsiaalministeerium näima pigem käega lööjana või hea õnne peale lootjana.
Eestil on praegu suhteliselt head ajad. Seega on nõudlikkus sotsiaalministeeriumi ja valitsuse suhtes üsna põhjendatud. Teeks siis vähemalt "pool rehkendust", muretseks mingigi osa vajaminevast kütusevarust, generaatoripargist? Mõjub Eesti riigi võimekuse ebaõiglase karikatuurina, et Võru haiglas toimiv nõukogudeaegne ja väidetavalt tankilt pärinev mootor on jätkuvalt parim ja kindlaim lahendus tagada elektri olemasolu.
Valitsuses on nii mõnelgi liikmel kombeks rääkida talupojatarkusest. Tänapäeval on käibel mitut sorti tarkust ja mitte alati pole talupoja oma see kõige parem. Üht teadsid aga talupojad täpselt: olulist edasi lükata ei saa!
KOMMENTAAR
"Täna on Kuressaare haigla võimeline näiteks elektrikatkestuse korral teenust osutama ligi 20 tundi, mille jooksul on varugeneraatori ressurss tagatud," kirjutab SA Kuressaare Haigla juhatuse liige Märt Kõlli.
"Rahast, mida nõuavad varuvooluseadmed, märksa tõsisem probleem on see, et jaguks inimesi, kes elutähtsat teenust osutavad.
Kuressaare haiglal on kohustus osutada elutähtsat teenust iseseisvalt 16 tunni jooksul, kiirabibrigaadidel 72 tunni jooksul. Vaieldamatult on haigla jaoks keerulisim situatsioon, kus on palju kannatanuid, aga äärmiselt keeruline eriolukord on ka pikaajaline elektrikatkestus või erakorraline evakuatsioonivajadus (näiteks reostuse, tulekahju tõttu).
Sellistes olukordades katkeb tavapärane plaaniline töö ja haigla osutab teenust vaid erakorralistele patsientidele. Täna on Kuressaare haigla võimeline näiteks elektrikatkestuse korral teenust osutama ligi 20 tundi, mille jooksul on varugeneraatori ressurss tagatud.
Nimetatud 16 tunni olulised probleemid on siiski väljaspool maja. Sõltume oma headest partneritest: vee- ja kanalisatsioonifirmast, kütusemüüjast, soojusettevõttest, ravimite tarnijast ja paljudest teistest ettevõtetest. Elektrikatkestus mõjutab neid kõiki.
Meenub jaanuar 2019, kui turist ei saanud kohvi ega vett, kuna puudus sularaha ja "seina sees" puudus vool. Siinkohal on äärmiselt kurb lugeda meie ajakirjanduse lipulaevast artiklit, kus neljas võim võimendab meie energiamonopoli seisukohta, mille kohaselt loodust reostavad ja inetuna mõjuvad õhuliinid on jäävad ning elektrikatkestused on meie elu igapäevane osa. Muu hulgas ka sünnituste vastuvõtmine kottpimedas, nagu hiljuti ühes Lõuna-Eesti – loomulikult depressiivses – väikelinnas juhtus. Lahendus on täiendavates generaatorites ja mitte niivõrd haiglates, vaid pigem sideettevõtetes, katlamajades, pumbajaamades.
Rahast, mida nõuavad varuvooluseadmed, märksa tõsisem probleem on see, et jaguks inimesi, kes elutähtsat teenust osutavad.
Saaremaa haigla peab elutähtsa teenuse katkemise korral ja abi laekumiseni mandrilt hakkama saama kuni 72 tundi ja abi mittejõudmisel ka kauem – hoidma töös operatsiooni- ja intensiivravi üksused, tagama meeskonnad erakorralises meditsiinis. Siinkohal on lahendus ainult üks – inimene, eriliste teadmiste ja oskustega. Ja teda ei saa ei "seina seest" ega võlakirjade ostuprogrammidega.