Ilmar Raag: miks "Tõde ja õigus" Oscari nominendiks ei pääsenud

Ilmar Raag Foto: Madis Sinivee

"Mul on olnud paar jutuajamist "Tõe ja õiguse" võimalustest saada Oscar. Nüüd me teame tulemust, mis on ju õigupoolest väga loogiline," kirjutab saarlasest filmistsenarist ja -režissöör Ilmar Raag.

Mul on ka hea meel, et Tanel Toom ja Ivo Felt olid kogu aja väga realistlikud.

Tuginedes statistikale, on väga selgelt näha mõned indikaatorid, mis vihjavad sellele, et filmi sisuline väärtus sõltub väga tugevalt auditooriumi eelteadmisest. Film tekib ju eelkõige vaataja peas, mitte võtteplatsil.

1) Eesti filmide statistikast on näha, et need draamafilmid, mis põhinevad tuntud raamatutel, saavad keskmiselt rohkem vaatajaid, kui originaalstsenaariumidel põhinevad filmid. Eelteadmine tekitab tugevama ja laiema reaktsiooni uuele stimulaatorile (on üksikuid erandeid).

2) Euroopa filmide statistikast on näha, et need filmid, mis oma koduturul on absoluutsed vaatajate tšempionid, ei ole peaaegu mitte kunagi sama menukad rahvusvahelisel turul. Pigem isegi vastupidi. Kui su film on kodumaal väga menukas, siis tõuseb statistiline tõenäosus, et festivalidel tal väga hästi ei lähe. Põhjuseks muu hulgas see, et rahvusvahelisel auditooriumil ei ole samasugusel hulgal eelteadmisi, mis teevad filmi armsaks kodupubliku jaoks.

3) Oscaritest. Umbes 90% rahvusvahelise filmi Oscari võitjatest olid eelnevalt juba saanud olulise auhinna kas Cannes`ist, Berliinist või Veneetsiast. Sama korrelatsioon valitseb ka Kuldse Gloobuse ja Oscarite vahel. See näitab, et viimastes valikuvoorudes hakkab oma osa mängima see, kas hääletajatele tundub, et "kogu maailm juba räägib sellest filmist". See tähendab, et PR-agentuuri töö vahetult Oscari kampaania ajal on väga vajalik, aga reaalselt algab Oscari filmi kampaania veel varem.

4) Aasta publikurekordeid teinud filmid võidavad Oscareid väga harva (kuulsad erandid on "Titanic", "Avatar" jne).

Seega sisuliselt sel hetkel, kui sai selgeks, et "Tõde ja õigust" ei võetud Cannes'i või Veneetsia festivalile, kukkusid selle filmi Oscari-võimalused umbes 60 protsenti.

Nagu aru saate, ei ole minu jutus mingit sisulist analüüsi filmi kohta, vaid räägin puhtalt auditooriumi ja auhindade sotsioloogiast. 

Reaalsus on see, et "Tõde ja õigus" ei ole teiste riikide väiksemate kultuuride tüvitekstide reas erand. Mõned tekstid ongi sellised, mis hoolimata oma universaalsusest jäävad ühendavaks ainult selle kultuuri sees.

Tanel Toom on aga nii andekas, et üldiselt on võimatu, et me tema järgmistest filmidest ei kuuleks. Nii et kõik on hästi.

Facebooki postitus