SUUR MAA, SUURED ASJAD: Harvester viib Eesti keerdsõlme

Neeme Korv
, Äripäeva ajakirjanik
Copy
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kaks aastat tagasi, 24. veebruaril 2018, oli Eesti lumine, külm ja pidulik. Eesti Vabariik sai 100-aastaseks. President Kersti Kaljulaidi vastuvõtt leidis aset Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Üheks vastuvõtu osaks ja kulminatsiooniks on alati mingil kujul kontsertetendus.

EV100 tüki pani kokku NO99 tiim Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi vedamisel. Sotsiaalselt tundlik, ühiskonnakriitiline teater, mis teadupärast leidis oma enneaegse lõpu (olen sellest ka Saarte Hääle lugejatele kirjutanud), ja mille taolist praeguses Eestis kahjuks ei ole, näitas oma palet ka ERM-is. NO99 kasutas lavastuses palju videokeelt. Pilt on tugev, liikuv pilt võib olla veel tugevam. Veel sümboolsem. Ja nii oligi, et kangelaseks selles tükis ei saanud ükski tegelane näitleja kehastuses. Selle tüki fookus ja kulminatsioon oli harvester.

See metsamasin on brutaalne ja võimas isegi fotolt vaadatuna. Tegutsemas pole suurem osa inimesi seda näinud. Siin aga näidati seda elukat suurel ekraanil. Seltskond ühiskonnategelasi, seljas black tie, kleidid, rahvariided, kõigutas joogiklaase käes ja vaatas, kuidas puud langesid. Olin sündmuspaigal ja nägin kõike oma silmaga. Võis lausa füüsiliselt tunda, kuidas eliidi hoiakuid saeti ja need räntsatasid maha nagu raielangil.

Juubeliaasta lõpus, jõulude eel, leidis aset veel üks avalikku arvamust mõjutanud sündmus. Eesti 100. sünnipäevaks valmis mitu linateost, teiste seas “Eia jõulud Tondikakul”, mis samuti käsitleb metsateemat. Film on ilus, mõjus, suurejooneline – niisama hästi muinasjutuline loodusfilm kui lastelugu. Ettevõtja on negatiivne kangelane. Puude langetamine – noh kui mitte läbinisti halb (ahjust tuleb ka tuppa hubane soojus), siis vähemalt küsitav. Üks Võrumaalt pärit mitme lapse isa käis filmi kinos vaatamas ja vahendas mulle oma laste reaktsioone. Ja need kinnitasid just nimelt seda. Hoiakud kujunevad meie endi silme all – ja siis küsitakse, et kust need Greta Thunbergid tulevad.

Eestis ringi sõites on just maanteede ääres silma jäänud lageraie. Osalt, oletan, on selle põhjus tänavu näiteks soe talv, mis ei võimalda tehnikal metsa minna. Aga inimesed, kes liiguvad ühest kohast teise, näevad seda pilti, loevad aruteludest siin ja Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kaasamiskoosolekutest seal ning võtavad sõna. Sest metsadebatt on kirglik ja emotsionaalne ning ega osapooled tihti faktidest hooli. Õieti on igal rääkijal oma faktid, ametnikel, ka teadlastel.

Ja poliitikud valavad omakorda õli tulle. Populistid on eriti paradoksaalselt hädas, sest nemad esindavad ju “alandatute ja solvatute” häält, samas tahavad nad ka majandust arendada, et näidata end jõukuse toojatena; lisaks pärineb nende poliitiline toetus vaesematelt ääremaadelt, kellele aga nimelt mets (mh puit, küte – ahiküte on kolmandikul leibkondadest) leiva lauale toob. EKRE esindaja Peeter Ernits möllab RMK koosolekutel ja sotsiaalmeedias. Erakonnakaaslasest keskkonnaminister Rene Kokk kasutas Vikerraadios metsamajandamise osas kriitiliste häälte kohta sõna “hüsteeria”.

Kogu selles virvarris pannakse kokku metsanduse arengukava aastateks 2021–2030. See protsess juba venib…

Metsast saab järgmise aasta sügisel kohalike valimiste üks põhiteemasid. Loodetavasti ei vii rohehoiakud meid äärmusesse, kus Eestile olulised taristuobjektid (kiirteed, Rail Baltic) tegemata jäävad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles