Märt Aro: teeks haridusest Eestile tuluartikli

DreamApply.com´i kaasasutaja ja Nordic EdTech Forum “N8” juhatuse esimees Märt Aro Foto: Erakogu

Liigume industriaalühiskonnast infoühiskonda, aga meie koolisüsteem on ligi kakssada aastat vana ning loodud industriaalühiskonna tippajastul. Kas see kõlbab endiselt ka infoühiskonnas, arutleb DreamApply.com´i kaasasutaja ja Nordic EdTech Forum “N8” juhatuse esimees Märt Aro.

On päris palju argumente, miks oleks koolisüsteemi vaja tõsiselt üle vaadata. Tuleks küsida põhimõttelisi küsimusi: mis on hariduse roll 21. sajandil ja mis oskusi täpselt lapsed vajaksid, et elus edukalt hakkama saada.

Eesti on PISA-testi järgi  maailma hariduse absoluutses tipus, kõrgemale tõusta oleks keeruline. Muidugi räägitakse ka praeguse süsteemi puudujääkidest – sellest, et rohkem võiks olla digioskusi, meeskonnatöö oskusi ja sotsiaalseid oskusi. Samas räägitakse vähe sellest, milline roll võiks koolil tänapäeva ühiskonnas üldse olla. 

Osa arvajate meelest võiks kool ikka veel olla turvaline koht, kuhu lapsed jätta selleks ajaks, kui vanemad tööl käivad. Aga võib läheneda ka teistpidi. Võiks arutleda, kuidas valmistada lapsi ette parimal moel selleks, et nad päriselus edukalt hakkama saaksid. Alles siis võime arutada, millised meetodid parimat ettevalmistust toetavad.

Eestis on ligikaudu tuhat nelisada avalikku teenust, millele pääseb ligi interneti teel. Nendest vaid käputäit saab eksportida: riigi teenused on üles ehitatud monoliitse infotehnoloogia arhitektuuri baasil ja pole loodud eksporti silmas pidades. Eesti erasektoril on  aga hariduse vallas silmapaistvaid edulugusid. Mitu ettevõtet pakub teenuseid kogu maailmas: teadustöö juhtimistarkvara Sona Systems, keeleõpperakendus Lingvist ja ülikoolide haldustarkvara DreamApply, kui nimetada vaid mõnda. 

Tartu ülikooli uuringu alusel on Lingvist välja töötanud tehisintellektil põhineva keeleõppesüsteemi, mis on tavapärasest õppekavapõhisest õppest 400 protsenti tõhusam.

Mis võimalused meil on?

Eestit teatakse kui riiki, kus tehakse e-riigi valdkonna arendamisel suurepärast tööd. Sellele toetudes saaks oma digiteenuseid pöörata tuluallikaks, seda ka haridussektoris. Selle asemel et kogu IT-arendust ise kinni maksta, saaks anda osa asju teha erasektorile. Selleks sobiksid näiteks kõik lõppkasutajale mõeldud teenused.

Kui minna utoopiliseks, siis kõiki neid 1400 avalikku teenust võiks saada eksportida. Veelgi enam, neid avalikke teenuseid saaks olla palju rohkem. Hariduse vallas tuleks läheneda kitsa vertikaali põhiselt. 

Kui üks teenus lahendab ühte konkreetset probleemi, siis nimetatakse seda mikroteenuseks. Näiteks korrutustabel on üks konkreetne õpiväljund, mille selgeksõppimise toetamiseks saab teha tarkvara.

“On väga kerge ette kujutada sadu tuhandeid tehnoloogilisi lahendusi ja abivahendeid, mis toetaksid erinevate oskuste või teadmiste omandamist. Majanduslik potentsiaal on seal tohutu.” - Märt Aro

Kui inimese elukestvat õpet (sest inimesed õpivad sünnist surmani) samamoodi tükeldada, on väga kerge ette kujutada sadu tuhandeid tehnoloogilisi lahendusi ja abivahendeid, mis toetaksid erinevate oskuste või teadmiste omandamist. Selle majanduslik potentsiaal on tohutu. 

Ainuüksi DreamApply teenuse globaalne turumaht on umbes kaks miljardit dollarit. Kui me suudaksime sadu sarnase mudeli alusel toimivaid lahendusi Eestis välja töötada ja neid ka edukalt eksportida, siis võiks tulu ulatuda miljarditesse eurodesse. Küsimus on vaid, miks seda veel tehtud ei ole.

Kaheksakümnendate aastate lõpus, mil riigid hakkasid väga aktiivselt võtma kasutusele tarkvara, et paremini pakkuda avalikke teenuseid,  ei olnud meil veel internetti. Ei olnud serveritel ka võimsust. Siis tuligi ehitada kompaktne süsteem, mida tihti hoiustati serveripargis. Serveripark asus kusagil keldris ja teenindas tõenäoliselt paari ümbritsevat maja. 

Tänaseks on olukord tohutult muutunud. Maailmas on palju näiteid teenustest, mida pakutakse kogu maailmale ühest riigist. Lihtne näide on Google. Miks mitte seda võimalust tõsisemalt kaaluda ja hakata ka poliitikat kujundama nii, et seda saaks rakendada kogu Eesti avalike teenuste puhul? 

Nõnda võiksime saavutada selle, et riigi teenuste eksport tooks  meie riigikassasse sisse oluliselt rohkem raha, kui me ise teenuste peale kulutame.

Vajame poliitilist tahet

See mõte ei ole tegelikult uus. Juba rohkem kui kolm aastat arutles väike grupp ettevõtjaid ja kohalikke poliitikuid koos, kuidas Eesti maapiirkondade elujärge parandada. Seal tekkiski idee anda riigi teenused arendada kohalikele idufirmadele. Selleks pole tarvis tohutult suuri ettevõtteid. 

Näiteks DreamApplyga alustasime vaid kolmekesi. Riik peab aga suutma pisikeste nanoettevõtetega aktiivselt suhestuda.

Vaja on jõulisemat poliitilist tahet, et meil tekiksid teenused, mida saaks ka eksportida ja et nende arendamisele suunataks ka raha. 

Selleks, et asjad edasi liiguksid, on vaja, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juures toimetav tugev e-teenuste meeskond saaks ka korraliku seljatoe. Teadmised, kuidas selliseid arendusi teha, on Eestis juba väga head ja tegelikult on olemas ka suurepärased praktilised oskused: nii hariduses kui ka muudes e-riigi valdkondades lisandub  järjest teenuseid, mida eksportida.

Artikkel on kirjutatud Äripäeva idufirmade portaalile foundMe.io.