LUGEJA KÜSIB: Kas kerge tööõnnetuse korral peab raporti saatma ka tööinspektsiooni?

Levinud tööõnnetus on käe jäämine ukse vahele. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Meie ettevõttes juhtus kerge tööõnnetus, aga töötaja haiguslehele ei jäänud. Lugesin, et tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta tuleb raport koostada juhul, kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või surm. Tööandja esitab raporti kannatanule või tema huvide kaitsjale ja tööinspektsioonile kolme tööpäeva jooksul pärast uurimise lõpetamist. Kas sellise õnnetuse fikseerin ettevõttesiseselt ning raportit tööinspektsioonile saatma ei pea?

Vastab Piret Kaljula, tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant:

“Eelmise aasta algusest muutus tööõnnetuste uurimise kord. Nimelt ei pea tööandja koostama ja tööinspektsioonile esitama vormikohast raportit nende tööõnnetuste kohta, kus töötaja sai kerge tervisekahjustuse ning töövõimetuslehele ei jäänud.

Endiselt kehtib põhimõte, et tööandja peab uurima kõiki õnnetusi. Küll on vähenenud tööandja kohustused nende kergete õnnetuste uurimisel, millega ei kaasnenud kannatanu ajutist töövõimetust. Tööandja võib sellise õnnetuse puhul otsustada uurimise viisi ja toimingute üle.

Kindlasti tuleb selgitada asjaolud ja põhjused. Oluline on teada, miks õnnetus toimus, et edaspidi taolisi juhtumeid vältida.  Uurimisel võivad selguda ka puudused tööde korraldamisel. Näiteks võib liikumistee ääres oleva madala kapi poolavatud uks jääda töötajale märkamatuks ning siis on komistamine ja kukkumine tõenäoline. 

Uurida tuleks, kas uks jäi kellelgi kogemata lahti või on probleem hoopis uksesulguris. Esimesel juhul on mõistlik töötajatele meelde tuletada, et uks tuleb korralikult kinni panna või paigaldada uksele sulgur; teisel juhul tuleks sulgur korda teha. Kui selgub, et sulgur on pikemat aega rikkis, tuleks läbi mõelda, kuidas jõuaks info katkisest uksest kiiresti töötajani.

Esmapilgul tühistena tunduvate asjaolude kõrvaldamine on üheks eelduseks taoliste õnnetuste kordumise vältimiseks. Ohuolukord on õnnetus, kus keegi viga ei saanud. Näiteks kukub tühjas kabinetis alla laeplaat ja kuna ruumis kedagi pole, ei saa keegi ka viga. Kui aga lage ei kontrollita, siis järgmine plaat võib juba töötajale pähe kukkuda. Kergete õnnetuste ja ohuolukordade uurimata jätmine võib järgmisel korral kaasa tuua juba hoopis raskemate tagajärgedega tööõnnetuse. Kergemate juhtumite järgselt on lihtsam selgitada, mis ja miks juhtus, sest pole kannatanuid ning teavet on lihtsam koguda. Kerge, töövõimetust mitte põhjustanud õnnetuse puhul ei ole raporti koostamine ning kannatanule ja tööinspektsioonile esitamine kohustuslik. Kuid ka need tööõnnetused peab tööandja ettevõttesiseselt registreerima ning tegema asja teatavaks mitte ainult kannatanule, vaid ka töökeskkonnaspetsialistile, -nõukogule, -volinikule ja teistele töötajate esindajatele. 

Kui tööandjal on mugav vormistada õnnetused ühtemoodi, siis võib ta seda teha, jättes täitmata lahtrid, mis konkreetsel juhul ei ole nii olulised (nt ametikoha koodid).”