/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2020/01/30/12906256t1h168b.jpg)
“Kuressaare on kunstilinn – miks mitte pakkuda meie oma kunstnike loodud ilu välisturistidele ja teha seda tasu eest?” kirjutab kunstihuviline saarlane Leili Poopuu.
LEILI POOPUU ⟩ Saaremaale oma Kumu!
Meeldiv oli Saarte Häälest lugeda uudist Saaremaale kavandatava nüüdisaegse kontserdimaja kohta. Selline hoone on meile tõesti vajalik.
Saare looduskeskkonna säilimiseks on siin mõistlik edendada just turismi, sporti, kultuuri. Meil on tõeliselt kaunis linn ja külastama kutsuv piiskopilinnus, kaunid näitused galeriides ja kultuurimajas. Iga näituse ülespanek nõuab kokkuleppeid, tööd ja vaeva. Lii Pihl, Anne Olop, Anne Tootmaa ja paljud teised – olete selle vaeva eest tänu väärt!
Eile avati Kuressaare kultuurikeskuses Kalev Koeli maalinäitus “Mehed ja meri”. Üht tema töödest pean eriti lummavaks: kaks talumeest suruvad teineteisel kätt. Üksmeeles on jõud!
Saaremaal on küllaga kunstnikke, kelle tööd on esindanud meie kunsti nii mandril kui ka välismaal. Just seetõttu on mul pikemat aega meelel mõlkunud üks mõte: miks ei võiks Saaremaal olla oma kunstimuuseum, oma Kumu?
Kuressaare on kunstilinn. Miks mitte pakkuda meie oma kunstnike loodud ilu külalistele ja teha seda tasu eest? Meil võiks ju olla Kuressaare kunstigalerii, mis suudaks populaarsuselt ehk isegi piiskopilinnusega võistelda.
Giidid võiksid bussidega saabuvad turistid galeriisse juhatada ja tutvustada külalistele meie kaunist kunsti, mille vanemad tööd on loodud sadu aastaid tagasi.
Kui meil oleks selline galerii, ei satuks meie kunstnike tööd kusagile kapi taha peitu, vaid kaunistaksid galerii seinu, rõõmustades vaatajate meelt. Olgu vaataja oma saare inimene või külaline. Samas aitaks piletitulu valla kassat täita.
Kui oleks minu teha, paneksin selles galeriis aukohale just Kalev Koeli maali kätt suruvatest talumeestest. On ju üksmeelt meie tänases maailmas väga vaja.
Kunagi unistasin, et katuse saaks väike armas kabel Kose-Uuemõisas. Nüüd on sel kabelil katus peal!
Vahest mu mõte meie oma Kumust, Kuressaare kunstigaleriist, ei olegi nii utoopiline?