:format(webp)/nginx/o/2020/01/31/12908502t1h7396.jpg)
“Lähipäevil tähistatakse suurejooneliselt Tartu rahulepingu sajandat tähtpäeva. Selle, Eesti iseseisvumise nurgakiviks saanud tähendusliku lepingu allakirjutamine lahutas meid, saarlasi, Riia kui Liivimaa kubermangu pealinna mõjusfäärist,” kirjutab ajaloolane Bruno Pao.
/nginx/o/2018/07/24/12117343t1h2e59.jpg)
Üks meestest, kes läbirääkimiste protsessis aktiivselt osales ja ajaloolisele dokumendile ka oma allkirja pani, oli väljapaistev riigitegelane Ants Piip (1884–1942), kes aastail 1905–1912 elas ja töötas Kuressaares. Ta pidas siinses merekoolis õpetajaametit, 1909. aastal valiti aga Kuressaare Eesti Seltsi esimeheks.
Vaatleme põgusalt Saaremaa ja saarlaste suhteid tõmbekeskustega sajanditaguste muutuste päevil. Kahe kubermangu piir hakkas sada aastat tagasi ähmastuma. Oma teed otsiva eesti rahva kiindumus läks paratamatult üle Tallinnale. See oli poliitiliselt vältimatu samm iseseisva riigi majanduse ja kultuuri arenguks. Meie jaoks polnud enam ühte keisririiki kuulekate alamatega. Pidime oma rahvast koju kutsuma. Tegelikult kutsus isamaaigatsus.
Saarlastele oli omariiklus alles värelev unistus. Oli ju Saaremaa 24. veebruaril 1918, kui iseseisev Eesti Vabariik välja kuulutati, Saksa vägede poolt okupeeritud. Selle esimest aastapäeva tähistati Saaremaal esimest korda alles tollase Kuressaare Gümnaasiumi aulas 24. veebruaril 1919, pärast Muhus puhkenud mässu mahasurumist. Rootslastega asustatud Ruhnu saarel veelgi hiljem, sest sinna ei käinud laevad Kuressaarest ega Riiast.
Kui Põhja-Eestis leiame enam Peterburi kultuuri jälgi, siis Kuressaare uisud ja laevad purjetasid enamasti kaubarohkesse Riiga või Pärnusse. Igal kaubapurjekal istus halulasti otsas mõni noormees või tüdruk, pisike varandusepambuke põlvedel ja südames lootus leida töökoht helde leivaisa juures.
Kuressaarest üle Liivi lahe 170 versta kaugusel Daugava (vanasti Düna) jõe suudmes asuv Riia oli ja on Baltikumi suurim kauba-, sadama- ja tööstuslinn. Juba 19. sajandi teisest poolest hoovas Riiast tugevat külgetõmbejõudu Saaremaani välja.
1875. aastal oli saarlastest ehitusmeestel ja majateenijail hea võimalus reisida Riiga ja tagasi ligi 50 meetri pikkusel aurikul Konstantin, mis soetati Riia kaupmeeste ja Kuressaare aadlike ühisel nõul ja jõul Saksamaalt. Laev võttis pardale üle 200 reisija, kuni 100 tonni kaupa ning tegi keskmiselt 60 reisi aastas. Laevaühingu Osilia kontor asus kuurortlinna Kuressaare keskuses, ühingu esindaja ja raamatukaupmehe Theodor Lange majas.
Tööjõu liikumise kasv ja talurahva heaolu paranemine sundis ühingut vananeva laeva 1911. aastal maha müüma. Rootsist tellitud moodsamal laeval Osilia olid suuremad kajutid, elektrivalgustus ja soovitud merekindlus. I maailmasõja ajal võttis Osilia kasutusse Vene merevägi ning see tähelepanuväärne alus kadus staabilaevana Petrogradi. Hiljem sõitis laev Mustal merel ja lõigati Kaug-Idas vanarauaks.
Tartu rahulepingu järgi kuulusid Venemaale viidud Eesti ja Läti laevad tagastamisele. Lätlastel õnnestus oma laevad koju tuua, kuid Eesti jäi väärt aurikutest ilma. Põhjuseks toodi asjaolu, et Saaremaalt pärit tuntud põrandaaluse kommunisti Viktor Kingissepa hukkamise järel muutunud täiendavad läbirääkimised võimatuks.
Jäimegi ligi paarikümnest rekvireeritud aurikust ilma. Lätil aga polnud sobivaid liinilaevu Saaremaale reisijate vedamiseks. Riias kujunesid riigiametnikele Tartu rahu kehtima hakates olulisemaks küsimused, mis olid seotud kahe riigi vahelise piiriga Valgas ja Heinastes.
Pisut hõlbustas saarlastest ulgtööliste keerulist tagasirännet kitsarööpaline raudtee Lätist Pärnuni.
Mäletan, et minu kodukülas Valjala vallas Jursis elas 1930. aastatel kolm meest ja neli naist, kes olid teeninud Riias. Sannika Miina Rauts kamandas karjamaale aetavaid lehmi läti keeli hõigates. Aarni Kaarel Mook valmistas kodus aga tehnoloogiliselt uudseid kodumasinaid ja liiklusvahendeid, milletaolisi Riias toodeti. Peetri talu peretütar kaebas aga, et ülejõe-Riias, Miitavi poolel, makstud teenijatele palka poole vähem kui kesklinnas, kus asusid rikaste juutide majad.
Kuressaares said ettevõtlikeks töösturiteks kohaliku vana sepa Ado Kingisepa pojad, kes olid Riias Lange und Schöne vabrikus metallitööd õppinud. Imetlusväärne metallitöö tundja, Kuressaare töökodades kõrge vanuseni töötanud lukksepp-mehaanik Oskar Georg Espal (1891–1976) oli oma ametioskused samuti õppinud Riias. Riia merekooli lõpetanud saarlastest said Eestis tuntud kapteniteks ja reederiteks Julius Teär, Peeter Mender ja August Pihel.
Riia kuulsa kaubasadama kõrval hakati Lätis 19. sajandi teisel poolel laiendama Liepaja (mida tol ajal nimetati Libau) sadamat. Sellest pidi saama Vene mereväe peamine baas Saksa ülemvõimu vastu. Muidugi siirdus Liepajasse tööle ka hulganisti saarlasi. Valjala mees Ado Pitk, Kuressaare linnakooli lõpetanu, sai tööle Liepaja postkontoris ja edutati hiljem Tallinnas postitalituse sekretäriks. Sõrvest Sääre külast emigreerunud metsavahi Jaan Birkenfeldi perekonna meestest said Liepajas aga väljapaistvad meremehed ja sadamateenistujad. Üks neist valmistas suuri laevamudeleid ning sõitis Queen Mary mudeli eest saadud rahaga hiljem Põhja-Ameerikasse õnne otsima. Tema õde tõusis aga Riia ooperimaja baleriiniks.
Ka Sääre tuletorni kunagiste paagitalupoegade Vippide dünastiast kujunesid Liepajas lugupeetud merendustegelased ja oskuslikud käsitöölised.
Tol ajal sai Tallinn uut tööjõudu Harju-, Järva-, Viru-, Lääne- ja Hiiumaalt, mis kuulusid Eestimaa kubermangu alla. Saarlasi jäi Tallinna elama pärast Vabadussõja lõppu – eriti neid, kes sõdinud Landeswehri vastu. Lõunarindel sõdinud kolonel Kontantin Kanep teenis pikka aega Toompea lossi komandandi ametikohal.
Minu teada lugesid saarlased neil pöördelistel aegadel enamasti kohalikke ajalehti. Reisiti ainult hädapärast, sest rahanatukest polnud pillata. Saaremaa ja Tallinna vahel polnud ka normaalset laevaliiklust. Saarlaste 54 laevast oli pärast I maailmasõja lõppu järel 13 väikest alust. Esimestel aastatel pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist pidasid Tallinna, Haapsalu ja Kuressaare vahel ühendust väikesed, kuidagimoodi reisijate veoks kohandatud alused Vladimir ja Ingerman. Hiljem tuli appi hiidlaste Grenen. Rapla–Virtsu raudtee valmimiseni jäi veel kümme aastat.
Tallinnast pealinnana hakkas saama ka saarlaste jaoks tõmbekeskus. Riia küpses veel vanas rasvas. Praegu aga, 100 aastat pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, käivad saarlased Tallinna kaudu hoopis Soomes tööl.