/nginx/o/2020/02/06/12924572t1ha505.jpg)
Kalju Aav on Kuressaares ligi viiskümmend aastat kandnud hoolt selle eest, et meil oleks valgus majas ja autod tõrgeteta käima läheksid. Staažika autotohtrina on ta aidanud elule tagasi ka neid sõidukeid, mille seisundit on teised lootusetuks pidanud.
Sauverest pärit Kaljut köitsid elektrit tarbivad asjakesed juba algkoolipoisina. Tallinna linnakutsekoolist nr 2 sai ta automaattelefonijaamade elektriku kutse ning jõudis mõnda aega kätt proovida esmalt Haapsalus, pärast tollases Kingissepas ning seejärel Kihelkonna automaattelefonijaamas. Ent mitte kauaks. Autobaas vajas elektrikut ja Kalju võeti sinna tööle. Elektrimootorid tahtsid alatasa putitamist ning elektri jõul töötavad tööpingid hooldust. Mees töötaks ehk siiamaani tööpinkide keskel, kui tal poleks kaheksakümnendate aastate teises pooles tekkinud tahtmine oma teadmisi ja oskusi autode tervendamiseks rakendada.
“Alustasime Roomassaare bensiinijaamas, kus sisustasime sõidukite remontimiseks väikese töökoja. Sealt kolisin mõne aja pärast kunagise majavalitsuse tagahoovi, kus teenindan kliente siiani,” ütleb autotohter.
“Kui autoelektrikuna alustasin, siis tuli mul parandada Moskvitše, Žigulisid, Volgasid, ka veoautosid GAZ-51 ja ZIL-e. Isegi üsna vanadele Pobedadele olen hinge sisse puhunud. Põhivead olid generaatorites ja tihti pidi oksüdeerunud juhtmestiku uuega asendama. Õnneks oli tol ajal poest autode elektridetaile saada. Samas tuli endal kogu aeg kombineerida ja nuputada, et mootor tõrgeteta tööle saada,” meenutab Aav.
Ühel hetkel hakkasid saarlased endale välismaalt pruugitud autosid soetama. Ja peagi avastasid endale Soomest, Rootsist või Saksamaalt sõiduki toonud sohvrid, et nende Opelil, Saabil, Volvol või Mitsubishil on tõbi küljes: peamiselt ütlesid üles generaatorid ja starterid.
“Maamehed ei raatsi vanast abimehest loobuda. Nad sõidavad oma vanakestega niikaua, kui kest kannatab. Aitan kaasa, et nad saaksid Saaremaa teedel edasi vurada.”
- KALJU AAV, autoelektrik
Õigeid juppe polnud tollal aga kusagilt saada. “Polnud sellist kohtagi, kust tagavaraosi tellida,” räägib Kalju Aav. Mis sa hädaga teed? Õnneks kõlbasid mõningad Vene autode jupid ka Lääne sõidukitele. “Endal tuli ikka üsna palju nuputada ja katsetada.”
Kõige vanem patsient pärines aastast 1930. Temagi läbis korraliku ravikuuri. Mõni sõiduk jõudis autotohtri juurde järelkärus. Pärast mõningast putitamist pääses väetikene koduteele juba omal jalal või õigemini rattail.
Teinekord juhtunud ka päris kummalisi asju. Toodud kord autoelektriku juurde slepis vana Lada. Maamees olla kannatlikult oodanud ligi kaks nädalat, et meistrimehe jutule pääseda. Häda suur: auto ei lähe käima. “Istusin juhi kohale, keerasin süütevõtit ja oh imet! – mootor hakkas kohe tööle! Ühtegi viga ma toona ei avastanudki,” räägib Aav.
Staažika elektriku juurde on mõnigi kunde tulnud sooviga autol aku ära vahetada. Kohapeal selgub, et vanal akul pole viga midagi, see oli lihtsalt laadimata. “Kui küsisin, miks sa uue aku ostsid, sain vastuseks, et naabrimees olla soovitanud,” pajatab autotohter õpetliku loo.
Kogenud elektrimehe leiavad alati üles maamehed, kes ei raatsi oma vanast heast neljarattalisest abimehest loobuda. “Sõidavad vanakestega niikaua, kui kest kannatab. Aitan siis kaasa, et nad saaksid Saaremaa teedel kauem edasi vurada,” ütleb Aav.
/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)