ILMAR RAAG ⟩ Koolipoisina ma vabast Eestist unistada ei osanud

Foto: Andrus Peegel

“Kas ma praegu üldse filmimees oleksin, kui Eesti poleks vabaks saanud? Võib-olla mitte,” ütleb saarlasest režissöör ja stsenarist Ilmar Raag. 

Ilmar Raag Foto: Madis Sinivee

Nõukogude Eestis sündinud ja kasvanud, ei saa mina enda kohta väita, nagu oleksin “juba sünnist saadik dissident”. Saarlasena mäletan hästi elu piiritsoonis, mil Saaremaa oli väga militariseeritud koht. Samas – sügaval nõukogude ajal ma piirivalve ja raketivägede kohaloleku üle väga ei juurelnud. Omal viisil olid nad ju tollase maailma loomulik osa. Just nagu kivid põllu peal – nad lihtsalt on. 

Kui Kingissepa algkoolis käisin, õppis meie klass pärastlõunases vahetuses, kus olid ka vene lapsed. Mäletan, kuidas eesti ja vene poisid vahetundides kaklesid. Samas – sarnaseid konflikte tuleb ju ette ka praegu. See, et väikses kohas millegi poolest eristuvad rühmad – olgu siis erinevast rahvusest poisid, erinevate tänavate või kvartalite gängid – lahinguid peavad, on paraku tavaline. Klassika.

Loomulikult ma teadsin juba kooliajal, et enne Nõukogude Eestit oli Eesti Vabariik, seda õpetati ju ajalooprogrammis. Tollases Hillar Palametsa õpikus “Jutustusi kodumaa ajaloost” kujutati Eesti Vabariigi aega muidugi suhteliselt karikatuursel moel. 

Minu klassikaaslaste hulgas oli küll neid, kes vihikusse sinimustvalgeid lippe joonistasid, aga ilmselt olin mina tollal lihtsalt abstraktselt kultuurihuviline. Poliitika mind sellisel kujul küll ei huvitanud.

Sinimustvalgeid lippe ei joonistanud

Eks mõnda Eesti Vabariigi ajast pärinevat eset olin minagi oma silmaga näinud ja käega katsunud, samas ei saa ma öelda, et see teadmine mind väga puudutanud oleks. Kunagine Eesti Vabariik tundus mulle nii kauge asi, et selle üle ma juurdlema ei kippunud.

Sügavam teadmine eestlaste oma kultuurist ja ajaloost jõudis minuni vist alles keskkoolis. Mitte läbi materiaalsete vihjete, nagu vanad ajakirjad või rahatähed, vaid läbi kirjanduse.  Lugedes seda, mida kirjutasid tollased ärksamad inimesed Mati Undist Vaino Vahinguni. Inspireeritud Juhan Viidingust, kirjutasin isegi ühe (tegelikult küll ebaõnnestunud) mononäidendi, kus Viiding ütleb: “Olen talupoeg ja töötan mõisniku heaks põllul.” Eestlaseks olemine Eestimaal oli üks selles näidendis üleskerkinud küsimusi. Vähemalt mu enda jaoks.      

Keskkooli lõpetasin aastal 1986, mil Eesti vabaks saamisele ei osanud õieti veel keegi loota. Ka minul ei olnud toona mingisugust aimdust, et juba viie aasta pärast on Eesti taas vaba. 

Eesti kui iseseisva vabariigi tähendusest hakkasin tõsisemalt aru saama alles ülikooli esimesel kursusel. Seda suuresti tänu nii kaasüliõpilastele kui ka õppejõududele. Kuigi Tartu ülikooli ajalooteaduskonnas pidime õppima ka punaseid aineid, rääkis valdav osa õppejõududest väga ausat juttu. Tartu ülikool oli tollal väga kaugel sellest, et olla punane ülikool.

Aastal 1987, kui oli toimunud fosforiidisõda ja lahti läinud muinsuskaitse liikumine, aga laulva revolutsioonini läks veel pisut aega, läksin Nõukogude armeesse. 

Õhtul enne seda, kui pidin minema aega teenima, pidutsesin sõpradega Walhalla luuleteatris. Sinna tuli ka Indrek Tarand. Mäletan, kuidas Tarand just enne seda, kui end minema asutasin, hooples: “Panime fosforiidikaevanduse kinni ja järgmise sammuna taastame Eesti Vabariigi!” 

Pool tundi hiljem astusin bussi, et Venemaale kuhugi teadmatusse sõita, ja mõtlesin Tarandi jutu peale: “Ja-jah, vaat see on küll unistus!”

Loost loosse korduv muster  

Arusaamine, mida Eesti Vabariik eestlastele tegelikult tähendas, jõudis minuni 1989. aasta suvel. Kui sõjaväest tagasi tulin, näisid kõik suured sündmused – laulev revolutsioon nende seas – justkui ära olnud. Tundus, et põhimõtteliselt on Eesti juba vaba, ehkki tegelikult läks selleni veel kaks aastat. Mind kutsuti pärimust korjama. Muinsuskaitse seltsi veetud ettevõtmise mõte oli selles, et üliõpilased ja muidu ärksad inimesed läksid suvel maale, käisid iga päev talust talusse ja palusid vanadel inimestel oma elulugu rääkida. Uurisime, missugune oli elu nende kooliajal, elu Eesti Vabariigi ajal, kuidas toimus võimuvahetus, mis juhtus nende inimestega sõja ajal ja pärast sõda. 

Kui oled kaks nädalat järjest iga päev kaks sellist lugu kuulnud, hakkad selles mustrit tajuma. Järsku mõistsin, mille pärast oli eestlaste hinges selline valu. Nende kõigi lugudes kordus seesama jahmatus punavägede sissetungi pärast, seesama arusaamatus, mida see nõukogude võim endast kujutab. Siis äkki teadsin, mis mul nende inimestega ühist on.

 “Järsku mõistsin, mille pärast oli eestlaste hinges selline valu. Nende kõigi lugudes kordus seesama jahmatus punavägede sissetungi pärast, seesama arusaamatus, mida see nõukogude võim endast kujutab.”

Ilmar Raag, režissöör ja stsenarist

Vahel olen mõelnud, kus oleksin ja mida teeksin siis, kui Eesti oleks nõukogude võimu alt vabanenud alles aastaid hiljem. Kui piirid ei oleks lahti läinud just siis, kui nad läksid.

Kas ma praegu üldse oleksin filmimees, kui Eesti poleks vabaks saanud? Võib-olla mitte.

Mäletan, kuidas noorusliku uljusega arvasin, et ju ma siis kuhugi mujale elama lähen. Päris selliseid filme ju, mis mulle meeldisid, tol ajal Nõukogude Liidus teha ei saanud. 

Nõukogude Eestis oli ju mu ainus võimalus seda valdkonda õppida, kui oleksin läinud Moskvasse filmikooli. See oli iseenesest hea kool, samas oli mul endal selle plaani osas väike tõrge. Esiteks ei rääkinud ma tollal piisavalt hästi ka vene keelt, teiseks tundusid loomingulistele inimestele seatud ideoloogilised piirangud mulle ahistavad.

Kui 1991. aastal esimest korda Prantsusmaale läksin, oli mul tunne – eriti augustiputši ajal –, et kui riigipöördekatse peaks õnnestuma, siis tagasi Nõukogude Liitu ma enam ei tule. Õnneks läks teisiti. 

Neil aastail, mil Eesti on taas vaba, olen riigi sünnipäeva tähistanud väga erineval moel. 

Tihtipeale juhtub, et kui eestlased on välismaal, muutuvad nad tunduvalt rohkem eestlasteks, kui nad seda kodumaal on. Nii on mul eriti hästi meeles vabariigi sünnipäev ajast, mil Pariisis elasin. Läksin Eesti saatkonda, kus mul toona palju tuttavaid töötas. Kui tõsteti klaase, leidis seal aset arutelu, mis on täna tähtsam – kas see, et meil on Eesti vabariik või meil on Eesti. Kui oleks tegemist Eesti kuningriigiga, kas needsamad diplomaadid oleksid ka autokraatliku režiimi teenistuses? Meid kõiki pani see veidi mõtlema. Leidsime, et oleme ikka demokraatliku Eesti vabariigi teenistuses.

Pariisis korraldasid vabariigi aastapäeva üritusi Eesti selts või Eesti saatkond. Enamasti käisingi saatkonnas vastuvõttudel. Rahvast oli seal vastavalt sellele, kui palju elas Pariisis eestlasi – iga aastaga üha rohkem. 

Sünnipäevapiknik Mali kõrbes

Paaril aastal olen osalenud Eestis paraadil, reservohvitserina liputoimkonnas – kandnud seal lippu või mõõka. 

Olen riigi sünnipäeva tähistanud ka välismissioonil. 2017. aasta 24. veebruaril, kui Aafrikas Mali Vabariigis viibisin, oli seal parajasti keegi Eesti kõrgematest ohvitseridest külas käinud. Eestist oli toodud erinevat toidukraami: musta leiba, juustu, komme. Kuna olime koos sakslastega, katsime sel päeval kõigile laua – et igaüks saaks proovida head ja paremat, mida Eesti Vabariik sel päeval meile pakkus. Kõige toredam aga oli see, kui keset kõrbe pikniku korraldasime. Panime liivale väikese Eesti lipu ja sinna ümber söögikraami, mis kodu meelde tuletas. 

Esmaspäeval saab Eesti Vabariik 102-aastaseks. See pole küll juubel, ent ometi sama tähtis.

Palju õnne!