Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/28/12978305t1ha0ca.jpg)
Juhuslik kutse viis Toivo Prostangi kiindumuseni, mida nüüdseks juba pea kaks aastakümmet on ainult tugevamaks muutnud. Hea seltskond, võimalus end proovile panna ja muidugi edevus – need on põhjused, mis meest nii tugevasti Taritu tubateatri küljes kinni hoiavad.
2001. aastal tegi Helle Kesküla Taritus Eduard Vilde tükki “Ärapõletatud peigmehed” ja kutsus punti Toivo Prostangi. Kehastama Tõnu-nimelist aednikupoissi, kes püüdis ligi ajada uhketele teenijatüdrukutele. Aastaid rahvatantsuga tegelenud Toivole ei olnud lavalauad sugugi tundmatu koht. Aga kui kooliaegsed kohustuslikud etlemised kõrvale jätta, siis näitlemine oli temale küll vettehüpe tundmatus kohas.