LAPSEVANEM ⟩ Aidakem Tornimäe kooli!

Reelika Laks, Tornimäe põhikoolis õppivate kaksikute ema, kooli hoolekogu liige Foto: Erakogu

"Palun pangem pead kokku, et meie väike kodukool saaks alles jääda," kirjutab Tornimäe põhikoolis õppivate kaksikute ema, kooli hoolekogu liige Reelika Laks.

Olen juurte poolest saarlane. Tulin mandrilt Saaremaale elama kolm aastat tagasi. Möödunud sügisest kuulun Tornimäe põhikooli hoolekogusse. Mul on meie laste ja meie kogukonna pärast mure.

Mullu detsembris ilmus Saarte Hääles uudis, kus räägitakse koolide sulgemisest ja suurematest ümberkorraldustest ("Saaremaa koole ootab suur ümberkorraldamine", SH 6. detsember). Lehes on kirjas, et mida lähemale jõuab aasta 2021, seda valjemini kostab kuulujutte koolide võimalikust sulgemisest.

Oleme koolipere

Tõsi on see, et kuulujutt ise koole ei sulge, aga aitab sellele kenasti kaasa. Minu küsimus on Tornimäe rahvale. Kas te vajate või soovite, et Tornimäe kool oma uksed sulgeb? Teadmiseks: kui uks on juba sulgunud, siis lahti seda enam nii lihtsalt ei tee. Kui kaob kool, kaob väikesest kohast elu, mida me praegu veel nii loomulikuks peame.

Lapsed on meie elusolemise üks suur mõte, nemad hoiavad meid omakorda liikumas. Kodukoha kool hoiab lapsed meie silme all ja nende seiklused peopesal. Teame, mida lapsed teevad. Meil tekib isiklik suhe ka teise pere lapsega.

Väikese kooli headus seisneb selleski, et meie lastel on lihtsam end avada, neil on võimalus teha oma mured kuuldavaks. Laste ja noorte isiksuse omapärad saavad meile lihtsamini nähtavaks. See omakorda lubab probleemidega teinekord ka süvitsi tegelda, kui vaja.

Nii nagu ütleb Tornimäe kooli direktor Raili Nõgu: meie kool ei ole lihtsalt kool, vaid koolipere, kus me kõik oleme üksteisega seotud. Pere aga hoolib omadest, pere ei ole pere ainult pidupäeval. Pere suudab ja soovib lahendada hinge kasvamisega kaasnevaid mõõnasid, kuulab ära kõigi hädasolijate probleemid. Perekonnas ei liigitata muresid tähtsateks ja vähemtähtsateks. Seega on perekonnal ka suur vastutus iga üksiku hinge eest.

Meil kõigil on üksteise seltsis hea siis, kui hea on ka kõige õrnemal meist. Meie tugevus seisneb julge ja sirgjoonelise perepea ehk juhtkonna otsustest elu kriisihetkedel.

Tornimäe kooli olukord on jõudnud sinnamaani, et kool vajab abi. Abi pakkujaid tuleb ka tervitada, nad ära kuulata ja otsustada, mida on võimalik koos ära teha.

Siin on minu kui lapsevanema ja hoolekogu liikme abipalve: kõik kooliga seotud ja vähemseotud inimesed, organisatsioonid ja missioonitundega inimesed, palun pangem pead kokku ja osalegem aktiivselt mõtte- ja teotalgutel, et meie väike kodukool saaks alles jääda.

Esitan siinkohal mõned küsimused, mis aitaksid lihtsamini leida põhjused, miks üldse väikekoole kinni pannakse.

Kas laste vähesus võib olla põhjus kooli sulgemiseks? Kas kool peidab endas saladust, miks sügiseti nii vähe lapsi siin õppima hakkab? Kas koolis ei anta piisavalt haridust? Kuidas saaksime meie lastevanemate ja vanavanematena kooli üritustele kaasa aidata? Kui suur takistus on naaberkooli spordi- ja muusikakool? Mida saan ära teha mina, et aidata kaasa toredatel üritustel, mida kool välja pakub? Kas aitate meil teada saada, mida teie vajate või ootate, et kooli tulevik oleks kindlustatud. Kuidas saaks Tornimäe kool minna tugevamana ja ühtsemana vastu juba levivatele kuulujuttudele kooli sulgemisest? Kui te ei soovi, et kool kinni pandaks, siis lihtsaim, mis me teha saame, on lõpetada kuulujuttude levitamine õppeasutuse sulgemisest.

Oskus märgata ja hoida

Kuulakem oma südant – annab ju süda teinekord uskumatuid, aga õigeid vastuseid. Kui meie täiskasvanutena oleme väekad ja julged, siis on meie lastel juba vajalik pärand elluastumisel kaasa pakitud.

Meie pere kaksikud õpivad Tornimäe kooli teises klassis. Nad on erakordselt aktiivsed ja isepäised lapsed, kes võivad õpetaja jaoks osutuda parajaks pähkliks. Kiidan õpetaja Signet, kes oma professionaalsuses on tabanud viisid ja nõksud, kuidas lastele läheneda. Esimese semestri lõpus arvasid mu lapsed, et nad on sattunud teistmoodi lasteaeda. Hinne kolm oli nende jaoks lihtsalt üks number teiste numbrite seas. Tänaseks on nii õpetaja kui ka kodu lapsi õigesti motiveerinud õppima viitele ja vahel neljadele.

Kui imeline on see, et ma võin helistada õpetajale tema vabal ajal ja rääkida koolist ja lastest. Minu silmad on õpetaja silmad ja mina usaldan neid. Me teeme koostööd!

Öelge nüüd, kas suurkoolis on see võimalik? Mina ise olen käinud suures koolis, kus klassis oli 31 õpilast, paralleelklasside peale kokku aga ligi 93. Mulle meeldis mu õpetaja väga, aga kontakti ma temaga ei saanud.

Mu Frida teatas mulle mullu lihtsalt möödaminnes: "Aitäh, emme, et panid meid meie kooli! Minule nii meeldib siin, kõik on toredad, ja õpetajad, tead, nad on mulle kallid!"

Hiljuti pakkus kool lastele toreda võimaluse panna end proovile suusahüpetes, et lumepuudusel ärajäänud talvemõnusid kompenseerida. Lastele oli see tore päev. Enamikule väiksematest lastest lõppesid värisevate põlvedega tehtud hüpped maandumisega pepuli, ent see, kes püsti jäi, oli oma saavutuse üle nii uhke! Nõnda lapsed aina ronisid uljalt treppidest üles, silmad säramas ja naeratus näol.

Kui mäge hakati sulgema, palus I klassi Karl: "Õpetaja Signe, oota palun, ma tahan sulle midagi näidata!" Ja õpetaja ootas... Karl hüppas ja jäi püsti! Pani oma väikesed käed ümber õpetaja ja kallistas teda.

Tunnustada ja hoida, märgata ja ära kuulata – see ei ole meie argipäevas nii lihtne. Meie Tornimäe koolis on see aga võimalik, siin on kõik veel päris!

Näitame siis, et meie saame hakkama!