/nginx/o/2021/11/01/14176920t1h71bc.jpg)
Märtsi alguses hakati Eesti ajakirjanduses palju rääkima Rudolf Sisaskist – mehest, kes on Saare- ja Muhumaa ajalukku jäänud negatiivses tähenduses. Tegemist on mehega, kes 1949. aasta 25. märtsil osales saarlaste ja muhulaste Siberisse küüditamises.
Lugu ilmus Oma Saares 20. märtsil 2010.
Säärase huvi põhjuseks oli nähtavasti veebruaris Vene ajalehes Novaja Gazeta ilmunud artikkel, milles väideti, et praegu Viljandi maakonnas Heimtali asulas üksinda elav Nõukogude Liidu endine julgeolekutöötaja kahetseb minevikku ja palub ohvritelt andestust.
Alljärgnevalt avaldame selle kirjutise lühendatult. Lugemisel tasuks tähelepanu pöörata järgmisele nüansile: artikkel toetub suurel määral asjaosalise enda mälestustele. Kuid nagu alati, kannavad mälestused subjektiivsuse pitserit ja seetõttu pole nad eriti usaldusväärsed ajalooallikad.
“Ei ole vaja fotografeerida,” hoiatas juba ukselävel jässakas vanamees, kes seejärel kutsus ajakirjanikud aga lahkelt oma korterisse.
Kunagi sovhoosile kuulunud kahekorruselises kortermajas Heimtali asulas Viljandi lähedal elab üksinda kolme ordeni kavaler, Teise maailmasõja veteran ja MGB (Nõukogude Liidu julgeolekuministeerium) ohvitser, reservväelasest vanemleitnant Rudolf Sisask.
“Linna ma ei armasta, kuid siin elan juba 49 aastat. Metsamajand, kus ma traktoristina töötasin, andis selle korteri; kui eit suri, jäin üksinda. Juba kakskümmend aastat elan üksinda… Raske on olnud, elu pole enam endine, kolhoos on kadunud… Vaid vanakesed elavad siin. Sel aastal suleti veel ka postkontor, lähim toidupood asub naaberkülas, mina aga käia ei saa. Kuid elada võib – tütar käib aeg-ajalt abiks ja ka poeg, kes elab naabervallas, käib igal puhkepäeval vaatamas.”
Ajakirjaniku küsimuse peale, kas vana mees kui sõjaveteran saab mingit pensioni ka Vene riigilt ja kas FSB (tänapäeva Venemaa vastuluureamet – toim) hoolitseb oma veterani eest, puhkes Sisask ootamatult nutma.
“Ei aita mind keegi, ja milleks? Kes ma neile olen?” Pühkinud pisarad, tõstis ta veidi häält: “Saage ometi aru, Nõukogude Liitu ju enam pole, pole enam kunagist kodumaad. Kõik! Aga nemad…”
Siinkohal viipas ta käega kuskile selja taha, ütles paar vandesõna ja mõne aja pärast pühkis pisarad näolt. Ent hiljem, kas siis vihast või soovist kellelegi kätte maksta, ladus vanataat Rudolf välja hulga detaile tänapäeva tšekistide moraalsest laostumisest, kohtuvälisest arveteõiendamisest, ärimeestele nn katuse pakkumisest, reeturlikkusest ja korruptsioonist Dzeržinski järeltulijate ridades. Ta rääkis kaua ja hingetõmbepausideta. /…/
Jutu lõpetuseks kandis Sisask kui kuulipildujast ette tšekistide vandetõotuse ja lausus: “Nii me täitsimegi kõik partei ja valitsuse antud korraldused… Selle,” siinkohal vaatas ta kuhugi kaugusesse, tegi väikese pausi ja surus justnagu läbi hammaste, “ja selle küüditamisega oli tookord sama lugu!” “Ma olin noor, kogenematu, hiljem püüdsin kogu seda õudust unustada, kuid elu hakkas allamäge minema, nägin pärast seda košmaare, öösiti magasin halvasti…”
Mees hakkas jooma, kuid seegi ei aidanud. Enam kunagi ei sõitnud ta saartele ja vanaduse saabudes hakkas asi ununema… Siis aga tuli maakonnakeskusest tema juurde uurija (ilmselt kapo töötaja – toim), võttis allkirja elukohast mittelahkumise kohta. “Kõik minus pööras segamini, vanad sündmused tulid uuesti meelde,” meenutas Sisask. “Tead, ma tahtsin endalt isegi elu võtta… ei saa, ei taha elada, kuid lapsed…”
Lause jäi lõpetamata, nagu oleks klomp kurku tõusnud, mööda nägu jooksid taas pisarad, ja vana mees nuttis kaua…
Rääkides vene ajakirjanikega iseloomustas Rudolf Sisask põhjalikumalt ka MGB Saaremaa osakonnas (selle staap asus Kuressaares aadressil Uus tn 22 – toim) töötanud inimesi: kohaliku julgeoleku tookordset ülemat Zagrebalovit, tema asetäitjat Jevsejevit jt.
Sisaski väitel elas tol ajal Saaremaal vähe inimesi, kes osanuks võitjate keelt (s.o vene keelt – toim). Nähtavasti just sel põhjusel määrati peale Sisaski julgeoleku Saaremaa osakonda tööle veel ka teisi nn Venemaa eestlasi – pärit olid nad Volga äärest, Abhaasiast ja Siberist, nende esivanemad olid juba sajandeid tagasi asunud elama Vene impeeriumi äärealadele.
Sellises koosseisus läks MGB Saaremaa osakond vastu 24. märtsile 1949. Vene ajaleht kirjutab, et see aasta ei olnud traagiline mitte ainult eesti rahvale, traagiline olevat see olnud ka paljudele kuritegeliku käsu täitjatele… [Deporteerimise] käsule oli alla kirjutanud Stalin isiklikult. (Tegemist on NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega nr 390-138ss 29. jaanuarist 1949 kulakute, bandiitide ja natsionalistide perekondade väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest.)
See tähendab, jätkab leht, et repressioonide hooratas oli käivitatud kõrgemal ja seda peatada polnud võimalik. 1949. aasta 14. märtsil saabus MGB [Saaremaa] osakonda märkega “täiesti salajane” ringkiri: “Operatsiooni “Priboi” läbiviimise plaan”. Selle olid allkirjastanud ENSV julgeolekuminister kindralmajor Boris Kumm ja NSVL julgeolekuministeeriumi volinik Ivan Jermolin. Kõnealune plaan nägi ette: “Saare maakonna kohta kinnitatud kontingenti tuleb tõsta – 280 perekonda. Kokku on kindlaks tehtud ja arvestuslikud materjalid ette valmistatud 370 perekonna kohta, kus elab 1115 inimest neist reserv 90 leibkonda.” (Stiil ja ortograafia on muutmata.)
Rudolf Sisask väitis, et midagi enamat ta selle mastaapse operatsiooni kohta ei teadnud. Tõsi, samas möönis ta, et nimekirju oli ta toona koostanud, kuid mitte inimeste väljasaatmiseks. Sisask selgitas: “Minu ülesandeks oli välja selgitada nõukogudevastane element, saada operatiivinfot kohtadest, mis olid mulle kinnitatud, ja võidelda banditismiga. Kõik vormistatud toimikud saatsin ma osakonda. Inimeste deporteerimist ei osanud ma ette aimata.”
23. märtsil 1949 kutsuti ta osakonda. Kogunemiskohas, see olevat olnud Kuressaare linna kultuurimajas, nägi ta kohaliku julgeoleku kõiki kaastöölisi ja kohalikke miilitsatöötajaid. Kohal olid ka sõjalise vastuluure esindajad, piirivalvekomandörid ja poliittöötajad. Telefoniside võeti kontrolli alla, keskjaama töötajate juures seisis tunnimees, helistada võisid vaid partei- ja maakonna täitevkomitee juhtivad töötajad ja julgeolekutöötajad, kes teadsid parooli. Kõigile teatati, et Saare maakonnas leiab aset “massiline kollektiviseerimine”. 24. märtsi hommikul nägi Sisask Kuressaare tänavatel võõrast sõjaväekolonni, täiesti uusi Studebaker-tüüpi veoautosid1) ning MGB eriüksuse sõdureid ja ohvitsere… Varem ei olevat ta sääraseid inimesi saarel kohanud… Kuressaare linn oli sel päeval praktiliselt inimtühi.
Sisaski mäletamist mööda võis kuulda vaid koeri ulgumas. Ka ilm oli vastik… Kuressaare sadama reidil seisis aga merejõudude valvelaev, mille kahurid olid suunatud saarele.
“Sõjaväelasi oli kokku aetud isegi rohkem kui siis, kui Saaremaalt fašistid välja kihutati,” ütles Sisask.
Ajakirjaniku küsimusele, kas ta on ka palju metsavendi kinni püüdnud, vastas Sisask: “Milliseid metsavendi? Seal saarel pole isegi õiget metsa, on vaid kivid ja põllud.”
Kuid veidi hiljem ta siiski täpsustas: “Oli üks juhtum. Helpe Ilp (ilmselt on mõeldud Elmar Ilpi – toim) lahkus kodunt, ei ööbinud seal. Ükskord varastas ta täitevkomitee esimehelt mootorratta, meid, miilitsaid ja isegi piirivalvureid, aeti välja, piirati sisse koht, kus ta koos samasuguste teistest lahkulöönutega (vene k отщепенец ) ööbis.
Piirivalvurid avasid tule telkide pihta, kus inimesed magasid. Ja see Helpet nimetatigi metsavennaks…”
Rudolf Sisaski väitel ei deporteeritud 1949. aastal ei bandiite ega ka nende käsilasi, sest sääraseid inimesi selles Eestimaa nurgas polnud… Peamiselt küüditati neid, kes olid kunagi töötanud kodanlikus Eestis.
“Aga kus nad siis oleksid pidanud töötama?” esitas ta küsimuse, jätkates: “Ja mis klassivõitlusest võis tol ajal [Saaremaal] rääkida?!”
Seejärel tundis vene ajakirjanik huvi nn kaasmaalaste teooria vastu, mille kohaselt olevat eestlased ise üksteise peale keelt kandnud.
“Loomulikult oli kõiksugu inimesi. Üldjoontes olid kohalikud lojaalsed. See ei tähendanud aga, et nad koostööd teinuks. Oli ka neid, kes sõimasid meid naisi vägistavateks okupantideks…” “Kas sääraseid asju tegelikult ka ette tuli?” päris ajakirjanik. “Loomulikult tuli. Sõdurid tegid seda, nad pidasid end võitjateks ja arvasid, et neile on seetõttu kõik lubatud. Kuid ka nendega tuli meil võidelda.”
Samas on Novaja Gazeta artiklis öeldud, et jutt massilisest kollaboratsionismist on suur liialdus. Siinjuures on leht tsiteerinud salajast ettekannet “Operatsiooni “Priboi” läbiviimise tulemustest”, mille oli allkirjastanud Zagrebalov. Selles on öeldud, et “MGB maakonna osakonna tegevagentuurist osales operatsioonis viis inimest”.
Tšekistide keeles tähendavat see, et kogu maakonnast õnnestus operatsiooni kaasata vaid viis informaatorit ehk salaagenti. Seda pole just eriti palju.
Laadimistöid Jaagarahu sadamas juhatas julgeoleku maakondliku osakonna juhataja asetäitja Jevsejev. Tšekistide kollektiiv töötas ladusalt, ilma lõunapausita. Inimesed aeti söevedamiseks ette nähtud kuivlastilaeva Višera trümmidesse. Teine küüditatavate laev oli juba eakas kaubapurjekas Läänemaa. Kahe päeva jooksul laaditi laevadele 1028 inimest, sh 307 last)
Sisask meenutas: “Mehed vaikisid, naised hoidsid väikesi lapsi süles ja vaatasid meid hirmunud pilgul. Paanikat ei olnud, vaid lapsed ei saanud aru, mis toimub, ja nutsid. Laste nutt mõjus ka piirivalvekoertele… Koerad ulgusid, haukusid ja üldse muutis laste nutu kuulmine nende käitumise kuidagi ebaadekvaatseks… Nii nad tegelikult saboteerisid NL-i Ministrite Nõukogu korraldust.”
Inimeste sorteerimise ajal olevat Sisaski juurde jooksnud üks noormees, haaranud tal mundrist ja öelnud: “Sa oled jõletis, mõrtsukas!” Noormees nõudis, et tema lapseootel oleval neiul minna lastaks. Ta karjus: “Sa tapad ka lapse!” Läheduses seisnud piirivalvur ilmselt märkas, et “kohalikul” tšekistil on probleeme.
Ta tõmbas püssikuke vinna. Sisask tegi sama liigutuse.
Nii nad seisid ja karjusid üksteise peale. Lärmi peale kogunes teisi ohvitsere, kes hakkasid neid lahutama. Olukorra lahendanud Jevsejev, kes saatnud piirivalvuri minema, kuid tüdruku olevat Sisaski palvel vabaks lasknud. Selle intsidendi tunnistajateks olevat olnud paljud inimesed. Vene ajakirjanikule tunnistas Rudolf Sisask veel, et salaja olevat ta vabaks lasknud veel ühe naisterahva – Kuressaarest pärit tuttava puhvetimüüja.
Säärased vahejuhtumid ei jäänud tähelepanuta. Süsteem emotsioone ei sallinud. Nii ei jäänudki Rudolf Sisask julgeolekusse kauaks. 1954. aastal olevat ta oma parteipileti lauale visanud ja juba nädala pärast oli ta ametist vabastatud.
Epiloog
Sisask jätkas: “Meie, tšekistid, oleme ateistid. Jumalat me ei usu ja tema [jumal] ei usu ka meisse, kuid siiski sooviksin ma ohvritelt vabandust paluda. Sooviksin inimestelt vabandust paluda. Kohut ma ei karda. Tulgu, mis tuleb. Sooviksin vaid hingerahu leida, minna saarele ja kummardada. Paraku ei suuda ma praegu enam käia!”
Ja siinkohal puhkes ta taas nutma. “Andke mulle andeks, 10 aastat ma ei joonud, nüüd on aga kurk kuivanud.” Seda öelnud, tühjendas ta ühe lonksuga kandilise teeklaasi. Muide, ta jõi repressioonide ohvrite mälestuseks. “Võtke midagi peale!” soovitas ajakirjanik.
Sisask vastas: “Ei. Pärast esimest peale ei võeta, meil käib asi teistmoodi.” Ja siis hakkas ta laulma:
Выпьем за Родину,
Выпьем за Сталина,
Выпьем и снова нальем.
(Võtame kodumaa terviseks,
võtame Stalini terviseks,
võtame ja kallame klaasid uuesti täis.)
Sündinud 26.02.1926 Venemaal Kuibõševi oblastis Kaškinski rajoonis Lifljandka külas. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakonna endine operatiivvolinik, keda süüdistati
1949. aasta 25. märtsil toimunud deporteerimisoperatsioonist “Priboi” osavõtmises ja Muhu saarelt 6 inimese küüditamises ning 207 Saaremaa elaniku küüditamise ettevalmistamises.
Sisask vabastati kohtuprotsessist halva tervise tõttu.