/nginx/o/2019/07/09/12348737t1h95e3.jpg)
"Praeguses olukorras tunnetan, kui kehv on õhu kaudu leviv 4G, mis on algselt optilise kaabli paigutamisele alternatiiviks toodud," kirjutab filmitegija Mikk Rand.
REPLIIK ⟩ Meie "digisaar"
Paar aastat tagasi laskis Urve Palo ja Co (poliitiline otsus) õhku võimaluse, et Eesti maapiirkonnad saavad tekitada mitte-tsentreeritult lairibaühenduse.
Saaremaal kaevati sisuliselt ühe suve jooksul maanteedevõrgustikuga paralleelselt optilise kaabli võrgustik, mis peaks nüüd kenasti seal maa sees ka olema. Siis aga tuli Urve Palo ja poliit-Co tõmbas mingitele määrustele viidates asjale vee peale. Asi… seisab, sest tsentraalselt pole jaksu-jõudu sellega tegeleda.
Nüüd peavad inimesed saarel – ja mujalgi – kenasti kodus istuma ning iseseisvalt e-riigi-kohaselt kodust tööd tegema. Samas kurdavad inised ikka ja jälle, et "vahendid ja nett ei pruugi vastata võimalustele".
Tunnistan, et siiamaani ei suuda ma sellise poliitilise otsuse vastuvõtjaile andeks anda. On ju tagantjärele-täppisteaduses näha, kuis tollal tajutud ebaõiglane ja pime tegutsemine oligi (!) riigile ja inimestele kahjulik.
Teeme nii, et nüüd vaatame ausalt-selgelt asjale otsa ja räägime e-riigist siis, kui riigi igas metsatalus on kiire internet ka tegelikult käepärast. Umbes nii, nagu see juba Eesti inimese põhiõiguseks deklareeritud on.
PS! Ma isiklikult tunnetan seda väga, et olemasolev 4G ei avita. On see ju "jagatud võimsus neis mastides" ning nüüd, kus kõik viibivad kodus, on kohalik liiklus päevasel ajal niivõrd hõivatud, et juba ennegi piiripealse taluvusega netikiirus on lihtsalt... talumatu. Digisaare käikuminekul olnuks mul lairiba juba eelmise aasta lõpus!