"Seni on saarlased saanud terviseametilt vaid vastu päid ja jalgu. Või kuulanud kõrvulukustavat vaikust," kirjutab Raul Vinni
RAUL VINNI ⟩ Oma saamatust saarlaste kaela ajades (76)
Koroonakriis kestab kümnendat päeva. Kuressaare haigla otsib kogu Eestist abijõudu ja valmistab ette koroonaosakondi. Terviseameti ekspert Ester Öpik raporteerib, et olukord Saaremaal ja Kuressaare haiglas on kahetsusväärne ja ameti eritähelepanu all. „Lähipäevil me võtame selle lahti, mis seal Saaremaal tegelikult toimub,” kinnitab ta.
Lähipäevil.
Seni on saarlased saanud terviseametilt vaid vastu päid ja jalgu. Või kuulanud kõrvulukustavat vaikust.
Rohkem kui nädal tagasi, kohe pärast koroonaplahvatust pöördus Kuressaare haigla juhtkond terviseameti poole, paludes luba panna tööle täiendav kiirabibrigaad (see luba saadi) ja taotledes haiglale lisatööjõudu. Selleks hetkeks oli juba selge, et koroona levib kiiremini kui kiirabi, talle ei jõuks ka kihutades järgi.
Vaikus.
Sellal kui saarlased abi ootasid, kinnitas terviseameti järjekordne ekspert superministeeriumis pressile, et kõikidele haiglatele osutatakse vajadusel abi, küsige vaid.
Tänaseks on saarlaste abipalvest möödas kümme päeva ja terviseamet ei ole sellele senini reageerinud.
Kuidas kiirabi kriisi esimestel päevadel koroonateste võttis? Protsessi skeem: väljakutse, dokumentide täitmine, meediku riietumine, testi võtmine, meediku lahtiriietumine, dokumentide täitmine, järgmine väljakutse. Kümme minutit iga patsiendi peale. Kas teate, mis nägu on kiirabiõde pärast seda, kui ta on kaks päeva järjest sellises rattas pöörelnud?
Kui abi ei anta, tuleb ennast ise aidata. Mõne tunniga sai Kuressaares valmis lahendus, mis säästis inimesi ja nappi varustust: kaitseliit tõi auto, hädaabinumbrile 112 helistanud inimesed, kes olid hinnatud testivajalikuks, sõitsid autoga kohale ja andsid proovi. Kõik toimis, kõik olid rahul. Kõik, välja arvatud terviseamet.
Terviseameti eksperdi sõnul olevat selline testimine paisanud kaosesse kogu Eesti kiirabisüsteemi. See öeldi välja avalikult. Saarlasi häbistati ja sakutati kogu riigi ees. Terviseameti peadirektor Merike Jürilo kordas Saarte Häälele süüdistusi: „Arvestades eriolukorda oleks Kuressaare haigla pidanud teavitama terviseametit testimispunkti avamisest, sest Kuressaare haigla on üks oluline osa Eesti tervishoiusüsteemist ning abi vajadus liigub läbi häirekeskuse. Teiste osapoolte teavitamata jätmine tekitas probleeme info liikumises inimeste, häirekeskuse ja teiste tervishoiusüsteemi osaliste vahel.”
Saarlaste käitumine oli ametniku hinnangul seega üdini vale. Peadirektorilt ei kuulnud sõnagi täiendavast kiirabibrigaadist, mida Kuressaare haigla oli juba kümme päeva tagasi palunud.
Saan aru, et terviseametile ei teinud muret mitte see, kuidas Kuressaare haigla oma tööd kiirendas, vaid see, et ta seda üldse kiirendas. Probleem ei ole selles, kui kiiresti inimesi testida, vaid selles, kui palju testida. Saarlased käitusid riiklikule seisukohale - „testida vaid riskirühmi ja viimases hädas” - risti vastu.
Saaremaa haigla ravijuht lähtus oma tegevuses põhimõttest, mida järgitakse kogu maailmas: ulatuslikum testimine aitab viirust ja tema levikut paremini tundma õppida ja planeerida temaga võitlemist.
Vale.
Kes oskab häirekeskusele paremini luisata, võib endale ka koroonatesti välja võidelda. Tean vähemalt kahte juhtumit, kus perearst mures inimesele nõnda soovitas, et see testitud saaks. Testi nõudis pealinna haigla, et inimene pääseks sinna ravile. Kriitilisele, eluvajalikule ravile. Häirekeskus ei andnud mingit lootust. „Pole riskirühm, pole sümptomeid,” kõlas hädalise jutt kurtidele kõrvadele.
Häda ei anna häbeneda. Uus kõne. Uus jutt. Väljamõeldud köha, väljamõeldud palavik, väljamõeldud kontakt koroonahaigega. Roheline tuli.
Küll me leiame mõne sümptomi ka, kui vaja, ütleb perearst.
Terviseameti kõneisikud pakatasid uhkusest, kui teatasid pressikonverentsil, et uue plaani järgi avatakse „drive-in”-testlaid kogu Eestis.
„Meie avame, meie teeme...”
Nii küüniline. Eriti, kui mõelda, et saatuslik võrkpallimäng Kuressaares sai teoks just terviseameti julgustusel. Nüüd hiilivad nad vastutusest kõrvale: nemad ju ainult soovitasid, mängu toimumise otsuse tegi keegi teine. Nüüd ei räägi nad sugugi „meie tegime”, nüüd on „nemad tegid”.
Koroonakriisi esimestel päevadel ütles üks meditsiinitöötaja: „Saaremaa on alati oma muredega üksi olnud, see on riik riigis. Kui mingi suurem jama siin on, saab meid lihtsalt ära lõigata, ja mädaneme siin üksi oma muredega. Aga saarlane saab hakkama ja ei vingu.”
Mida oligi vaja tõestada.