"Saared on täiesti tasalülitatud," kirjutab ettevõtja Toomas Leis olukorrast Saaremaa puhkemajanduses, mis tema sõnul vajab kiiresti erakorralist riikliku abi.
TOOMAS LEIS ⟩ Uppunud paati enam ei paranda (1)
27. märts 2020, 11:42
Maailmas on olukord viimaste nädalatega muutunud nii kardinaalselt ja katastroofiliselt, et tahaks päevas mitu korda ennast näpistada, lootuses sellest kõigest üles ärgata. Olen proovinud, aga ei õnnestu. Hoopis tumedaid pilvi kogub muudkui juurde. Heade ja lootustandvate uudisteni on minna ilmselt veel nädalaid, kui mitte lausa kuid.
Saaremaa ja ka Muhumaa on triviaalsel ja õnnetul kombel sattunud olema üks Eesti ning isegi Põhjamaade koroonaviiruse epitsentreid. Koroonapomm plahvatuse järel suleti asjade loomuliku käiguna majutusasutused, välja surid restoranid, kohvikud, poekesed. Seda sisuliselt üleöö ja täpselt ajal, mil kogu see hooajaline ettevõtlus oli oma viimaseid talvevarusid kulutamas ja keskendumas uue hooaja algusele, See uut hooaega nüüd ei tulegi.
Ei pea vist olema prohvet mõistmaks, et tõenäoliselt jäävad ära avaüritused aprillis, tänavafestival mais, jaanipäevaüritused juunis, samuti Ooperipäevad ja Merepäevad, paljud teised festivalid ja kontsertid. Isegi kui mõni neist imekombel suve teises pooles toimub, siis külastajate arvud saavad olema mitte protsentides vaid kordades väiksemad, kui varasematel aastatel.
Majutusasutuste, külaliskorterite ja hotellide perspektiivile ei taha mitte mõeldagi. Eesti piirid ei avane turistidele veel niipea ja siseturism on loodud viirusekuvandi tõttu vaevaline taastuma.
Kannatavad kõik, aga saared on täiesti tasalülitatud.
Kui Tallinnas ja näiteks Lõuna-Eestis või mujal riigis valitseb veel siiani teatud elu ja liikumine, siis Kuressaares oleks nagu neutronpomm plahvatanud. Muidu niigi tühjad tänavad on nüüd lausa kummituslikud.
Vajame abi
Olukord on raske ja me saame sellest kõik aru. See ei ole majanduskriis, see on looduskatastroof. Samasugune nagu tsunami, orkaan või üleujutus. Arvan, et sellistes olukordades peab valitsus püüdma ja on kohustatud tegelema tagajärgede leevendamisega ning sõna otseses mõttes katastroofiabi pakkumisega.
Ettevõtlus koosneb kahest peamisest komponendist: tööjõud ja töövahendid. Ettevõtja loob nende kombineerimisel lisaväärtust, mida maksustatakse ja riik jagab selle siis oma õiglustunde kohaselt ringi.
Tänased riigipoolsed meetmed on põhiliselt sihitud esmaabi andmisena tööjõule. See on mõistetav. Siiski pole ilma ettevõtete ja ettevõtjateta ka tööjõudu, vähemalt lisandväärtuse ja maksustamise vaatevinklist. Seega on vaja kiiret ja selget abi ka üleöö kriisi paisatud ettevõtetele. Seda selleks, et hoida toimimas olemasolevaid infrastruktuure ja tehtud investeeringuid.
Majutus-, toitlustus-, teenindus- ja meelelahutussektorites on väga suur ja märkimisväärne osa püsikuludest seotud hoonete ja sisseseadega. Kõik need kulud võivad moodustada vähemalt sama suure osa, kui palgakulud tervikuna. See osa on täna kõik katmata ja ei kuule veel ka dialoogi kuidas seda korvata vähemalt kuni kriisi lõpuni.
Ettepanekud riigile
Kuna aega napib, siis vältimaks suur pankrotilainet ja masstöötust, teen mõned omapoolsed ettepanekud. Antud meetmed kehtiksid täiendavalt saarte ettevõtetele, kes on alates karantiini rakendamisest kaotanud vähemalt 50% oma käibest võrreldes sama perioodiga aasta varem.
Meetmed oleksid järgmised:
• Töötukassa poolt pakutav pakett peab olema pikendatud kuni karantiiniperioodi lõpuni ja/või olukorrani, kui kriisieelne liikumis-ja tegevusvabadus ettevõtetele on tagatud.
• Luua laenutoode, kus kriisis kannataval ettevõttel on riigi tagatisel võimalik (rendi, pangalaenude, kommunaalkulude ja muude sarnaste vältimatute) püsikulude katteks võtta laenu ulatuses vähemalt 40% eelmise aasta netokäibest, null intressiga, aastase maksepuhkusega ja viieteistkümne aastase annuiteediga. Näide: kui käive oli 2019 näiteks 100 000, siis on laenumaht maksimaalselt 40 000. Mingeid lisakäendusi ega tagatisi ei nõuta. Selle laenumahu kasutusele võtmine antud eesmärgil on võimalik kuni kaks aastat pärast karantiini lõppu, kuna taastumine saab olema vaevaline ja pikk
• Vabastada kõige karmimalt kannatavad sektorid (majutus, toitlustus, teenindus, meelelahutus, sport) tööjõumaksudest kuni 2020 aasta lõpuni.
• Vabastada eeltoodud sektorid käibemaksust 2022 aasta lõpuni.
Nende või vähemalt sarnaste abinõudega, mis on selgelt suunatud ettevõtete, mitte ainult töötajate, toimetuleku tagamiseks, tuleb alustada viivitamatult.
Lekkiva paadi lekke paranduse korral jääb paat pinnale, põhjas oleva paadi auku pole, aga enam mõtet parandada, alust pinnale tagasi see ei too. Olukord on väga hull, nii hull, et enam ei tea mida peale hammustada ja kauaks sakuskakski peenraha jätkub.
Ja et ei jääks kaksipidi mõtlemist, siis kui ettevõtjad saavad antud olukorras kuidagi mõistlikult ja kasulikult riigile appi tulla, siis heameelega. Mina igal juhul väga loodan, et see ülemaailmne kriis ja katsumus liidab, mitte ei lahuta, loob eeldust koostööle, mitte isolatsioonile, annab mõistmist, mitte hukkamõistu, tekitab usaldust, mitte umbusku, loob andestust, mitte hukkamõistu, tekitab kaastunnet, mitte parastamist.