Ranno Paukson ⟩ Kiri kodusaarele. Öösel kirjutatud.

Saarlane Ranno Paukson Foto: Eero Vabamägi / Postimees

"Arvestades hetke aktuaalsemaid maailmasündmusi ning seda, et saar on niikuinii lukku pandud – kas poleks mitte tore, kui Saaremaal taastatakse hoopis kuningriigi kord ja öigused," mõtiskleb saarlane Ranno Paukson, konsultant ja toidubaari Kaval Rebane peakokk.

Mul käis ükspäev klient. Loeb menüüd üles-alla ega suuda otsustada. Tutvustan siis menüüd ning järsku keset vestlust lööb mul see saarlase Tourette`i sündroom välja: “Jajaa, see kröbekana on meil ikka kenasti kröbe ning…”.

Klient siis vaatab otse silma sisse ja küsib, et kas ma olen mingi saarlane vä. Ja mina ütlen, et jah. 

Pakkisin toidud kotti ja saatsin heade soovidega teele. Ja siis tegin tööd edasi. Vöi noh tegelikult ei teinud. Mitte, et ma ei oleks viitsinud või tahtnud edasi küpsetada, aga… Lihtsalt polnud kellelegi enam süüa teha. Jäin endamisi möttesse. Mötlesin oma emale ja isale ning vanaemale, kes elavad ühel kaugel ja suletud saarel. Piir on ees, p’saa sisse ega välja. Aga ega väga pole vaja ju ka. Saaremaal on köik olemas, millestki pole puudust. Ja kui millestki peaks puudus tulema, siis vöetakse kätte ja tehakse ise. Vöi saadetakse viikingite laevad välja… 

Lehvib kuningriigi lipp

Korraga turgatas mulle suurepärane möte! Mo ema ja isa said ju möned aastad tagasi taluomanikeks. Kena vaikne kohakene Sörves. Lipumasti aga tömmatakse seal Eesti lipu körvale veel teinegi. Arvate kindlasti, et ju siis haakristi vöi sirbi ning vasaraga ehitud? No ei, kindlasti mitte, hulluks olete läind vöi?! Hoopiski Torgu kuningriigi lipp. Ei, see pole ka mitte riik Aafrikas. Paljud vöibolla ei teagi huvitavat fakti Eesti ajaloos, et 1992. aastal kuulutati Sörves välja Torgu kuningriik. See sündmus oli tol’aal oluline Torgu vallale, mis Eesti vabariigi taasiseseisvumise järel, haldusreformi käigus, miski apsaka töttu üldse Eesti territooriumilt välja jäi. Torgu kuningaks siis nimetati endine poliitik ja žurnalist Kirill Teiter tiitliga Kirill I. 

1993. aastast on seal ka käibel ka kuningriigi raha “kirill”, kuninga enda pildiga ja puha. Lahe! 1995. aastast on aga kuningas eksiilis. Ma ei tea, mis seal siis täpselt juhtus, igatahes on meil praegu ikkagi Eesti vabariik. 

Kui nüüd aga vaadata suurt pilti, arvestades hetke aktuaalsemaid maailmasündmusi ning seda, et saar on niikuinii lukku pandud ja vallajuhtide jalgealune kah kergelt köikuma hakanud, siis ehk oleks just nüüd paras aeg need 30 aasta taguseid sündmusi uuesti üle vaadata? 

Kui need sündmused tol ajal olid seaduspärased ja legitiimsed, siis kas poleks mitte tore, kui Saaremaal taastatakse hoopis kuningriigi kord ja öigused. Kölab ju uhkelt, eks ole?! 

Saaremaa toimiks edasi autonoomse kuningriigina. Abruka ja Ruhnu ja teised väikesaared vötaksime ka oma tiiva alla. Aga mitte Hiiumaad, sest noh, hiidlased… Kutsume oma kuninga, tema körgeausus Kirill I eksiilist tagasi, pühime ja poleerime tema paku-trooni puhtaks ning vohh! 

Väärikas rüütelkond

Ja meil on ju ka vinge loss keset Kuressaaret, mõelge, kui äge! Praegu näidatakse inimestele seal raha eest kuivatatud põtru ja rebaseid ning mingeid vanu asju, millest meil enam mingit tolku pole. Seega saaks lossist kuningale vinge kodu. Kui veelgi ägedust juurde lisada, siis kutsuks kokku rüütelkonnad, mis siis köikide valdkondadega ja kuningriigi valitsemisega lossis kenasti koos tegelema hakkaksid. Köik rüütlid peaksid tööajal vastavalt ametile ka vastavat vormi kandma – raudrüüsid muidugi. Rahvas saab ise omale rüütlid valida. 

Ma siiski fantaseerin siin pisut ja toon möned kandidaadid ka välja. Te ei pea nendega nöus olema, aga olgem ausad, need on suhteliselt head valikud. Transpordi või siis spordirüütliks nimetaksin ilma kahtluseta meie esiratsanik söör Ott Tänaku ja laevastiku rüütliks sobiks söör Vjatšeslav Leedo. PR- ja kommunikatsioonirüütliks näiteks söör Margus Muld vöi miks mitte ka söör Tõnis Kipper. Muusikarüütel – söör Ivo Linna. 

Muuseas, minu vana-vana-vana-vana-vanaisa oli Artur Toom, kes oli Saaremaalt pärit staar-ornitoloog. Rahvasuus kutsuti teda Vilsandi linnukuningaks. Seega olen ma sisuliselt Vilsandi linnu-prints? Mul on käsivartel isegi tätoveeritud linnud – suitsupääsuke ja suitsukana. Vöiksin öukonda kuuluda küll. Ranno von Pauxon, heh, päris gangsta na. 

Kannaksin siis feodaalile kohaselt kaelas kuldset ja rohke “jääga” kaunistatud auraha, mille otsas ripuks kuivatatud ja kullatud ning teemantsilmadega tuvi. Balta turu tuvi, kui see peaks seal tühjal turul nüüd otsad andma järsku. Rasked ajad köigil, mis teha. 

Mis rüütleid meil veel vaja vöiks olla? Pearüütliks pakuksin mehe, kes on lausa sündinud rüütliks – söör Arnold Rüütel. Haridus- ja teadusvöluriks nimetataksin näiteks Genadi Noa. Kaitserüütlid – kindlasti väga oluline valdkond. Kuna päris suur saar, mida kaitsta ja meri ümber ringi, arvan, et oleks vaja luua musketäride SWAT-rühm nimega Pimelinn. Sinna peaksid kuuluma need köige hirmuäratavamad ja köige retsimad kujud, nii et mitte üks hiidlane ei julgeks löuna poole aevastadagi. Näiteks söör Beebilöust oleks üks väga köva kandidaat. Ja tema igipöline rivaal, endine politseinik Lembit Rätsep kah – see oleks alles eepiline taaskohtumine!

Kisub jälle metsa poole see loba. Aitab küll tänaseks. 

Ei teagi nüüd, mida teha. Head söbrad, käed üles ja tehke valju häält, kel hakkab suu vett jooksma, möteldes Kavala Rebase kröbekanaburgeri peale. Mul endal küll hakkas. Kuidas ma nüüd magada saan, ah?! 

Ilmus Ranno Pauksoni blogis oojutt.wordpress.com