Kui koroonakriis algas, ostis Mihkel Räim (26) sõna otseses mõttes poole trenni pealt lennupiletid, et Saaremaale sõita. Nüüd treenibki ta tulevasteks velotuurideks kodusaare tuulte käes. Vahel põikab kruusateele ka, ja tõdeb, et konkurentidega võrreldes on tal hästi läinud.

Tellijale Tellijale

Mihkel Räim sõidab rehvide sahisedes Lõmala lähedal mereäärsel kruusateel. Seitse kraadi sooja. Tuulevaikus. Hõbehaigur sirutab kivi otsas kaela ja tõuseb laisalt lendu, kui rattur mööda vurab.

„Kevade lõhn tuletab [rattakarjääri] algusaastaid meelde,” naerab Räim: üle kümne aasta on ta kodusaarel pikemalt, paras retrolaks.

Kojusõidu otsus sündis sõna otseses mõttes poole trenni pealt. Gironas, kus ta treenis, muutusid liikumispiirangud lausa iga tund. Algul lubati profiratturid trenni, vaid ratturilitsents ja ID-kaart pidid kaasas olema. Trennis tuli juba teade, et harjutada on keelatud. Räim otsustas Saaremaale pakku tulla. Tuli Tallinnast Kuressaarde viimase lennukiga ja oli sellel ainus reisija. „Igas kriisis on mõni luksuslik hetk,” postitas ta siis Facebooki. „Selleks, et tänasel päeval privaatselt lennata, ei pea olema enam miljonär!”