Tammeougu Mari: päike tõuseb märtsis varakult

Mari Lepik Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Kell 5.30. Kardina tagant paistab juba heledam ilm kui toas. Ma olen väsinud. Vajan suuri ja punaseid tähti selle väljaütlemiseks,” kirjutab Tammeougu Mari, viie lapse ema Sõrvest. 

Vidutan silmi ja häälestan ekraani hämaramaks. Teen iga päev jupikese palgatööd. Osakoormus.

Kell üheksa on puder, patsid, kiire koristus. Kolm stuudiumit ja 1 e-kool. Tattaraa! Ja üks “Tähevihik”, 3–5-aastastele. Kõnnin ühe arvuti juurest teise juurde. Otsin tunniteemade hulgast ülesandeid välja, mida teha, mis järjekorras teha. Aitan ülesandeid lahti seletada. Millest ma peaks lõunasöögi tegema. Tuhlist muidugi, aga mida sinna juurde? Annan teada, et kui kohe üles ei ärgata, tuleb jama. 

Saadan siinusteoreemi konsultatsiooniks lapse teist lapsevanemat otsima, sest tunnen, et mu aju ei tööta enam. - Tammeougu Mari

Teritan pliiatseid. Võtan hästi kõvasti kinni legoklotsi teise küljest lahti. Parandan pliiatsihoidu. Kontrollin, kas tunnitööst saadi aru. Teen võileiva. Mis keskkond see veel on? Kuidas siin salvestatakse? Seletan veel kord ülesande lahti.

Otsin kustukummi. Seletan ülesande lahti ja näitan, kuidas teha. Näitan, kus see kirjas on, et see teine ülesanne tuleb kah ära teha. Parandan pliiatsihoidu. Annan teada, et kui kohe hommikusööki ei sööda, siis tuleb lihtsalt söömata õppima hakata. Otsin laua alla kukkunud legoratta üles. 

Kuidas kirjutada kirjandile hea lõpulause? Selgitan, et jah, kuigi oleme kaks nädalat korralikult kodus olnud, ei tohi ikkagi sõpradega kokku saada. Jah, täiesti kindlasti. Jah, ma ei ole ainus lapsevanem maailmas, kes nii räägib, sest see on SEADUS praegu. Otsin kustukummi. Seletan järgmise ülesande lahti. Ma ei ole seda äppi kunagi kasutanud, kas see töötab ainult telefonis või arvutis ka? 

Teatan, et pause peab tegema ja tuldagu 15 minuti pärast tingimata tuppa. Alustan lõunasöögi valmistamist. Ristkorrutis – see on imelihtne ja sellest on palju abi, vaata: ... Mis sest, et te pole seda koolis õppinud! See SEADUS läheb iga päevaga ainult karmimaks esialgu.

Näitan, kuidas fotokast pildid arvutisse panna. Ma ei tea, mis magustoiduks on. Esialgu ei ole veel midagi. Otsin kuivad kindad. 

Näitan, kus on kirjas, et ka see ülesanne oli eile õhtuks vaja ära teha ja e-kirjaga õpetajale saata. Mina ei tea, kuidas selles keskkonnas videokõnet teha. Ma tõesti ei tea! Vaatan hinnetelehte ja näitan, kus on kirjas, et see kodune töö on jäänud kaks nädalat tagasi juba tegemata. Parandan pliiatsihoidu. Panen sinilille vaasi. 

Räägin suurest ja väikesest algustähest. Selgitan, et kui täna mingi töö veel tegemata jääb, on homme tegemata töid juba nii palju, et enam kuidagi ei jõua järele. Panen endale (!) stuudiumisse kirja, et üks kriitiline kodutöö sai lõpuks tehtud. EI, ME EI LÄHE VANAEMA JUURDE! Jätkan lõunasöögi valmistamist. 

Saadan siinusteoreemi konsultatsiooniks lapse teist lapsevanemat otsima, sest tunnen, et mu aju ei tööta enam. Mul tuleb meelde, et arve on juba kolm päeva maksmata. Talurahvaseaduse järgse aja ja pärisorjuse lõpu vahe – mäletad, mis erinevus seal oli? Õpetamise osa ma ikka naudin täiega, aga kuidas seda nii vähe on? Näitan, kuidas drive`is tekstifaili sisse foto panna. Tuletan meelde, et see õpetaja palus vastused saata e-posti, mitte stuudiumisse. Otsin kuivad kindad. Selgitan, mis ülesanne tuleb järgmiseks ära teha. Parandan pliiatsihoidu...

Ikkagi jäi osa koolitöid tegemata. Kõigil neljal. Arve on endiselt maksmata. Õhtusöögi tegin.

Lõuna- ja hommikusöögi ka. Pesu pesin, kuivama viisin kah. Vaikusehetk värskes õhus.

Vaatame koos “Lumekuningannat”. Selg valutab.

Kell 21 – kõik pesema. Kui mustad saavad ühed käed olla? Nii tore, et lapsed jälle mängivad õues! Mädamuna ja uka-ukat. Õhtupoolikul. Sel ajal, kui tühja pilguga arvutit vaatasin ja tööd oleksin pidanud tegema.