Koroonakaose ajal Kiivimaal – kodule mõeldes

Maria Tilk

FOTO: Erakogu

"Küllap see, et ma maailmas valitseva kaose ajal just siin Kiivimaal elan, on millekski hea," kirjutab saarlane Maria Tilk sügisese Uus-Meremaa Lõunasaare tipust.

Uus-Meremaa Working Holiday viisat (noorte töö- ja puhkuseprogrammi viisa – toim.) antakse ainult sajale eestlasele aastas. Võrreldes Austraaliaga on see arv väike ning tahtjaid kordades rohkem kui saajaid. Viisataotlusi hakatakse vastu võtma märtsi lõpus ja üldiselt lähevad need nagu soojad saiad 5-15 minutiga.

Enne, kui mu näpud piisavalt kiirelt trükkida suutsid ning minu taotlus läbi läks, üritasin viisat saada kaks aastat. Usun, et mul lihtsalt ei olnud ette määratud varem minna. Küllap see, et ma maailmas valitseva kaose ajal just Uus-Meremaal elan, on millekski hea.

Kiivimaale jõudsin eelmise aasta 25. augustil. Olen selle ajaga läbi reisinud nii Põhja- kui ka Lõunasaare, samal ajal erinevates kohtades töötades. Elu on siin üpris kallis ja seepärast on Working Holiday aastase viisaga siin elades hea võimalus koguda raha oma reiside finantseerimiseks.

"Ma ei tea, mis toob homne päev ja kas see üldse tuleb, aga tean, et mul on oma elu värviraamatust värvida tänane lehekülg. Teen selle nii kenaks kui vähegi suudan. Tehke teie samuti."

Uus-Meremaa on lummavalt mitmekülgse loodusega riik, kus elab 2017. aasta seisuga 4,8 miljonit inimest, nendest 1,7 miljonit suurimas linnas Aucklandis. Algselt ei olnud siin ühtegi imetajat, üksnes linnud. Inimene oma tulekuga hävitas paljud linnuliigid. Ka Uus-Meremaa rahvuslind kiivi on väljasuremisohus. Selle üheks põhjuseks on inimese poolt sisse toodud kärp ja koer, kes koorunud tibusid hävitavad.

Koju naasta olnuks liiga keeruline

Elan praegu Lõunasaarel Marlborough`s , mis on Uus-Meremaa suuremaid veinipiirkondi. Töö veiniistanduses mind siia tõigi.

Mu praegune kodu asub Blenheimi linnas. Olen siin oma kaaslasega pesitsenud juba ligi kolm kuud. Kui COVID-19 paar nädalat tagasi Eestis massilisemalt levima hakkas, ei olnud meil siin Lõunasaarel teada veel ühtegi haigusjuhtu. Otsustasime neil segastel päevadel kaaslasega, et ei naase koju – see kõik tulnuks liiga järsku ja olnuks liiga keeruline.

Marlborough`s on praegu viinamarjade korjamise aeg. Kuna tegime pikki 12-tunniseid tööpäevi, polnudki meil ausalt öeldes väga aega spekuleerida, millised on meie võimalused koju naasta ning mis võib maailmas toimuma hakata. Algselt plaanisime Eestisse lennata 10. aprilli paiku, ent pileteid veel ostetud polnud. Nüüd on see plaan muutunud pea võimatuks.

Varsti pärast eriolukorra väljakuulutamist Eestis diagnoositi ka siin esimesed koroonaviiruse juhtumid. 23. märtsil, kui haigestunuid oli kokku ligi kakssada, kuulutas peaminister välja 25. märtsist kehtima hakanud üleriigilise isolatsiooni. Kõik eluliselt mittevajalikke teenuseid pakkuvad asutused tuli sulgeda vähemalt neljaks nädalaks. Avatuks jäid põhiliselt toidupoed ning apteegid. Tanklates enam toitu müüa ei tohi, veel vähem tohib tanklates asuvaid tualette kasutada. Samuti suleti avalikud wc-d, jõusaalid ning mänguväljakud. Uus-Meremaa valitsus võtab olukorda täie tõsidusega nad on teiste riikide vigadest praeguseks õppinud. 

Ka viinamarjade korjamine oli küsimärgi all. Hooajaks on kokku tulnud tuhanded seljakotirändurid üle maailma ja tõenäosus nakkuse levikuks on suur. Meie firma veinitehasesse palgati kokku ligi 150 hooajatöölist. Kõik olid pinges – elatub see regioon ju põhiliselt viinamarjade kasvatamisest. Kui viinamarju selle kuu jooksul veiniks teha ei saa, siis pole neist hiljem mingit kasu.

Õnneks lubas valitsus veiniistandustes ja –tehastes hooaja tööd lõpuni teha, pannes peale kindlad tingimused. Öö- ja päevavahetus ei tohi mitte mingil juhul omavahel kokku puutuda. Iga veinitehas pidi oma kollektiivi ümber kolima hotelli. Tuba kellegi majas enam rentida ei tohi, kui selles majas elavad inimesed, kes ei käi samas firmas tööl. See oleks kogu kollektiivile liiga suur oht. Töölised peavad tegema pilte ja kirjutama paari lausega, mida nad lisaks tööle teevad. Mängus on suured rahad ja väiksemgi eksimus lõppeks firma jaoks katastroofiga. Kuna mina veinitehases ei töötanud, siis minu jaoks sai see peatükk läbi.

Ranged reeglid ja tõhus kontroll

Uus-Meremaal tohib käia õues jalutamas, aga ainult koos inimestega samast elukohast. Tööle sõites läheb vaja tööandja kirjalikku luba – tõendamaks,  et sa ei sõida ringi niisama. Tee ääres on kontrollpunktid. Toidupoes peavad kliendid kassajärjekorras seisma joone taga ega tohi maksma minna enne, kui ees olev inimene on lahkunud. Müüjad ise töötavad läbipaistva sirmi taga.

Pean tõdema, et tunnen ennast siin riigis praegu turvaliselt. Vaatamata sellele, et majaomanik võib iga kell paluda mul lahkuda ning ma ei tea, millal tööle naasta saan. Samas näen teiste kodanike suurt panust viiruse vastu võitlemisel.

Kui tänaval jalutajale keegi vastu tuleb, läheb ta tulijat juba kaugelt silmates teisele poole teed või möödub temast suure kaarega. Tunnen, et inimesed austavad siin üksteist. Enam ei öelda küll „tere“ või „hommikust“, vaid naeratatakse või lehvitatakse.

Toon veel ühe näite siinsest karmikäelisest võitlusest koroona vastu: peaminister keelas ära lennud ühes linnast teise, mille eesmärk on riigist välja jõuda. Seda nimetati mitteoluliseks liikumiseks. Seega jäid paljud turistid siia lõksu. Üks lennufirma küll sõidab, aga piletid on hirmkallid. Enamik turiste neid osta ei suuda. Samuti ei andud Uus-Meremaa Saksamaale luba korraldada lennureise selleks, et viia siia jäänud saksa seljakotirändurid (kokku umbes 15 000 inimest) kodumaale.

Eile levis sotsiaalmeedias kulutulena üks pilt: austraallane, pettunud valitsuse suutmatuses viiruse levikut kontrolli alla saada, joonistas uue kaardi, kus nimetas Austraaliat Uus-Meremaa suureks saareks ja tegi ettepaneku minna naaberriigi naispeaministri juhitud võimu alla.

Mõistan teda väga hästi, sest siinse valitsuse tegutsemisviis on läbipaistev ja konkreetne. Mõeldakse koos rahvaga ja räägitakse avalikult ka kõige pisematest probleemidest. Nagu juba mainisin, tunnen ennast siin turvaliselt ja ma ei kahtle hetkekski, et Uus-Meremaa sellest lahingust võitjana välja tuleb.

Eriolukord ei ole puhkus!

Lugedes uudiseid kodumaalt ja rääkides oma tuttavatega, mõistan, et Eestis on midagi väga valesti. Paljud võtavad viiruse levikust tingitud eriolukorda kui puhkust, kus võib sõpradega mere äärde jalutama minna või pidu korraldada. Võta siis kinni, mis paljude mu rahvuskaaslaste peades toimub. Mina arvan, et pigem karta kui kahetseda. Meie tulevik on meie endi kätes praegu rohkem kui ehk iial varem.

Meist paljudes tekitab nakatumisohust suuremat hirmu see, milliseks kujuneb majanduslik olukord pärast viirust. Elame ju ülimalt materiaalses maailmas, kus majanduslik kindlustatus on paljudele olulisem kui enda või lähedaste tervis. Vaatasin Austraalia uudiseid, kus inimesed nutsid eetris, sest ei suuda enam renti maksta. Kui katust pea kohalpole, siis justkui olekski elu läbi. Arvan siiski, et kõigil neil inimestel on lähedasi ja sõpru, kes neid raskel ajal toetavad. Head ja avatud inimest aitavad teinekord ka täiesti võõrad. Headus loob headust.

Usun, et peaksime oma prioriteete muutma. Kui üldse mingil põhjusel teha maailma üht mõttetumat tegevust ehk muretseda, siis tuleks seda teha enda ja lähedaste tervise pärast. Mitte muretseda mammona pärast, mis võib tabada haiglavoodis lebades. Mammona meid siis, kui haiglavoodis lebame, vaatama ju ei tule.

Ühest podcast`ist jäi mulle kõrvu kõlama, et muretsemine tähendab usalduse puudumist. Nõustun. Praeguses olukorras oma materiaalse olukorra pärast muretsemine tähendab, et me ei usalda iseennast. Me ei usu, et saame pärast koroonakriisi hakkama. Praegu on aga olulisim olla tugev ja endasse uskuda. Raha ei saa maailmast otsa. Mina tulen sellest olukorrast tervena välja, mina annan endast kõik, et see olukord laheneks nii kiiresti kui võimalik.

Arvan, et eriti praegu peaksime elama olevikus, võtma elu kui värviraamatut, kus pöörame iga päev ühe lehekülje korraga ja värvime selle nii värvilistes toonides kui vähegi saame. Meie enda ja lähedaste heaolu nimel tuleb leida positiivset ja uskuda, et see kõik on millekski hea ning seda oli vaja.

Ma ise usun, et praegune olukord on kõikvõimsa looduse viis öelda meile, et senisel moel enam jätkata ei saa. Mõttetu on otsida ka süüdlasi, et kes ikkagi katku saarele tõi. See ei anna meile enam midagi ja varem või hiljem oleks see nagunii juhtunud. Nüüd tuleb keskenduda nähtamatu vaenlasega võitlemisele, mitte raisata energiat juhtunule, mida enam muuta ei saa.

Uus-Meremaa peaminister Jacinda Ardern ütles enne üleriigilist isolatsiooni kuldsed sõnad: „Sa ei ole üksi, edu ei tule kohe. Sa ei pruugi küll tööl käia, aga see ei tähenda, et sul ei ole töökohustusi. Sinu töö on päästa elusid.“

Just nimelt – arstid, politsei, riigivõim üksi ei suuda meid praegusest keerulisest olukorrast välja tuua. Peame ühendama jõud ja iga lüli on oluline.

Meie väike Eesti on praegu eelisseisus võrreldes suurte riikidega, koroonaviirust on palju kergem kontrolli alla saada. Ma ei kahtle, et meie rahvas seda suudab, eriti saarlased, kes praegu hoiavad kokku rohkem kui ehk iial varem. Usun, et headus toob võidu. Ole hea enda ja teiste vastu, hoia distantsi ning püsi kodus.

Just praegusel kriisiajal on ülimalt oluline, et helistaksime ja kirjutaksime oma lähedastele ning uuriksime, kuidas nad selles stressirohkes ja kaootilises olukorras end tunnevad. Peame üksteisele toeks olema rohkem kui eales varem.

Ma ei tea, mis toob homne päev ja kas see üldse tuleb, aga tean, et mul on oma elu värviraamatust värvida tänane lehekülg. Teen selle nii kenaks kui vähegi suudan. Tehke teie samuti. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles