Kirjeldatud suhtumine on ülimalt inimlik. Eksimine on ülimalt inimlik, seda on tõdenud juba antiikfilosoofid. Emeriitprofessor Marju Lauristin rääkis neil päevil, et meist saavad selle kriisi tulemusel paremad inimesed. Ka see on inimlik seisukoht, ja ehkki oma idealismis ilus, minu arvates ekslik, mu hea õpetaja, tahaksin öelda.
Samas tasuks meil kõigil siiski mõelda, milline on see homne, mis meid ees ootab pärast seda kriisi. Majandusmootori taaskäivitamine ei saa olema kerge. Mitmed helgemad pead, ettevõtja Viljar Arakas näiteks, on sel nädalal hoiatanud ringvõlgnevuse tekke eest. Riigid, Eesti kaasa arvatud, pumpavad majandusse hiigelsummasid. Kuhu see raha õieti läheb? Kas midagi sellest loob ka väärtust või oleme tulevikus lihtsalt jälle vaesemad?
Ma ei usu, et me oleksime kriisi järel inimestena paremad. Me ei muutu naljalt. Inimene on ikka külvanud ise kaost, käivitades näiteks sõdu (mis on alati olnud ogar – jälle Camus!) ja aina eksinud, ennekõike iseendas. Kuid igaüks meist peaks tegema kõvasti tööd selle nimel, et maailm meie ümber oleks parem võimalikult paljudele meist. Nii paraneks ka meie üldine vaimne valmisolek niisugusteks kriisideks, nagu praegune.
Eestis pole praegu teist kogukonda, mida koroonaviirus oleks sama lähedalt puudutanud kui kogukonda Saaremaal. Saarlased on läbi aegade omaette ja edukalt kõikvõimalikke võitlusi pidanud, aga seekord on suure maa abi hädavajalik. Võibolla tekib selle ühise lahingu tulemusena meretaguse ja mandri vahel ka mingi sügavam vastastikune mõistmine? Võibolla, aga tõenäolsiem on see, et ma eksin. Sest see on nii inimlik.