“Emal jäi maa peal veel palju asju pooleli...”

FOTO: Erakogu

Köha ning õhtuti vinduv palavik olid ainsad, mis haigusest märku andsid. Kolm nädalat tagasi oli Kuressaare haiglas hooldajana töötanud Ulvi Mulin (53) andnud positiivse koroonaproovi ja jäänud koju, karantiini.  

Covid-19, uus ja salakaval viirus oli tunda andnud ka mitmel haigla asukal, ning küllap sealt Ulvi nakkuse saigi, arvavad lähedased. Kui aga tõbi oli juba kümme päeva järjekindlalt püsinud – palavik ei tõusnud küll kunagi üle 38 kraadi, kuid köha ei tahtnud õhtuti sugugi taanduda, soovitasid mures lapsed emal siiski haiglasse minna. Mine tea, äkki on kopsupõletik.

“Ma saan ju ise hingata ja köha on ka paremaks läinud,” rahustas ema, viidates, et haiglasse võetakse need, kellel on hingamisraskused. 

Õhtune palavik tegi aga nõrgaks ja sundis voodisse. Telefonis Ulvi väga jutustada ei tahtnud ja ei saanud ka: rääkimine ajas köhima. 

“Me küll arvasime, et peaks minema haiglasse, röntgenisse. Tema aga ei tahtnud kiirabi kutsuda. Ütles, et kiirabi pole ju takso,” meenutab Kätlin Männa (35), Ulvi vanim tütar. Ema ise haiglasse sõidutada lapsed ei tohtinud, nakkusohu tõttu.

“Ta oli haigusest juba nii nõrk… “

Poeg Randar tassis emale küttepuud ukse taha, tütred kandsid hoolt, et haigel ikka süüa oleks. Aga isu emal suurt polnudki.

Kui muidu ilmus ta sellistel puhkudel köögiakna peale lastele lehvitama, siis laupäeval, kui Kätlin sooja toidu ukse taha tõi, polnud aknal kedagi. 

“Mõtlesin, et õhtune aeg – sel ajal tal tavaliselt palavik tõusis –, küllap pikutab.” 

Nädal tagasi määratud antibiootikumid ei teinud seisundit sugugi paremaks. Esmaspäeval kirjutas perearst Ulvile uued rohud ja lubas, et nüüd peaks tervis kindlasti paranema. See haigus ongi pika vinnaga, kinnitas arst.

“Ema ise lootis, et nüüd peaks paremaks minema. Haiguse selgroog murtud ja uued rohud peal,” räägib Kätlin. “Ütles, et võtab rohud sisse ja heidab pikali.”

Kõik käis liiga kiiresti

Teisipäeval kolme paiku oli Ulvi helistanud tuttavale ja kurtnud, et olemine on pisut sant. Oli palunud noorimal tütrel endale kala tuua. Et hirmus praekala isu tuli. Tuttav ei osanud kahtlustadagi, et olukord on hullem, kui tunduda võis.

Teist korda Ulvi enam toru ei võtnud. 

Õhtul poole viie paiku sättis noorim tütar Jaanika (19) kalaga ema juurde Lümandasse. Helistas, et kas poest on veel vaja midagi tuua. 

Toru teises otsas kostis vaid, kuidas ema hingeldab. 

“Haiglas arst ütles, et see võibki minna väga kiirelt. See, et emal oli kerge astma, võis omakorda kaasa aidata,” nendib Kätlin tagantjärele, kuidas asjad nii kiiresti käest ära läksid. 

Kiirabi püüdis Ulvit tund aega elustada. Kahjuks asjatult. Kuressaare haigla intensiivravi osakonnas tuli meedikutel teisipäeva õhtul konstateerida oma töökaaslase surma. Surma põhjus: äge hingamispuudulikkus.

“Veel paar tundi tagasi ema alles rääkis kenasti ja plaanis õhtuks kala praadida,” ohkab Kätlin. “Ma tean, et kui ta oleks tundnud, et tal on tõeliselt halb, oleks ta abi kutsunud. Lõppfaas pidi olema lihtsalt niivõrd kiire, et ta ei jõudnudki reageerida.”

“Koroonaviirust ei tohi alahinnata,” rõhutab Ulvi tütar Merilin Himmist (20). “Selle viiruse tõttu kaotasin oma kõige kallima inimese!”

“Ma olen oma ema juures alati imetlenud seda, kuidas ta igas väikeses asjas rõõmu nägi,” ütleb Ulvi vanim tütar Kätlin. “Ema kasvatas meid üksi. Ta on üksi pidanud toime tulema nii töö kui ka nelja lapsega. Aga vaatamata sellele oli ta alati lõbus, elurõõmus, energiline, krapsakas… “

HÜVASTI! Keegi ei osanud arvata, et Ulvi Mulin, töökas ja elurõõmus saare naine, nelja lapse ema ja nelja lapse vanaema langeb esimese tervishoiutöötajana meedikute isetus võitluses viiruse vastu.

FOTO: Erakogu

Viimased kaks aastat töötas Ulvi Kuressaare haigla õendusosakonnas. Ta oli väga suure südamega ja hooliv inimene, kes andis alati endast kõik ning oli alati eakate vastu hell ja lahke, ütleb Ulvi õde Mai Umal.

“Hooldaja töö oli tal loomuses: ta oli väga empaatiline. Temaga ei saanud ennast ebamugavalt või ebameeldivalt tunda,” meenutab üks tuttav ja lisab, et Ulvi oli alati heas tujus, kuigi temalgi olid omad mured ja probleemid.

“Aga ta ei läinud kunagi närvi. Ja kunagi ei rääkinud ta kellestki halba. Ta tahtis oma tööd alati kõige paremini teha. Ja kui tal midagi ei sujunud, siis võttis seda südamesse.”

“Ütlesin alati emale, et mina seda tööd, mida tema tegi, teha ei suudaks,” lisab tütar Kätlin.

Ulvi õe Taimi Vahteri sõnul olid lapsed ja lapselapsed Ulvi elus alati esikohal. “Ema oli nii meile kui ka oma lastelastele kogu aeg olemas,” kinnitab ka Kätlin.

Praegune leinaaeg on perele eriti raske: emaga hüvasti jätta ei lubata, matuseid pidada ei saa, kõik peavad püsima kodus ning suhelda saab vaid telefoni teel ja arvutis. “Aga meil on suur pere ja kõik me hoiame kokku,” ütleb Kätlin.

Oma kõige pisemat, kõigest kuuvanust lapselast oli Ulvi jõudnud vaid korra süles hoida: haiglas, kui pisipoiss ilmale tuli. Ülejäänudki – kolme-, kaheksa- ja neljateistkümneaastane – hoidsid ja armastasid oma vanaema väga. “Pisemad ei saa veel täpselt aru, mis on juhtunud. Aga minu 14-aastasele pojale oli vanaema Ulvi teise ema eest,” ütleb Kätlin. Poiss elab vanaema surma raskelt läbi.

“Emal jäi maa peal palju asju pooleli,” kirjutab tütar Merilin oma Facebooki-seinal. “Ta ei olnud selleks veel valmis. Ta oli kõigest 53-aastane… “

See surm on löök meile kõigile

“Oleme mõtetes Ulvi perekonnaga ning avaldame lähedastele sügavat kaastunnet. Täname ja tunnustame kõiki tervishoiutöötajaid, kes praegu on oma patsientide ja hoolealuste kõrval. Nõnda kui Ulvi, sooritate teiegi sel raskel ajal iga päev kangelastegusid.”

Tagasi üles
Back