/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/09/19/12576189t1h5ce5.jpg)
Laste kodune õppimine tekitab vanematele palju muret. Kuidas sellega hakkama saada, kirjutas psühholoog PhD Karmen Palts 12. aprilli Postimehes.
Karmen Palts: kas muretsemine aitab?
Koolivaheaeg saabub seekord teisiti – koos murega, kas minu laps on omandanud kõik, mis vaja. Äkki uuel perioodil selgub, et “kodukoolis” ei ole piisavalt õpitud? Äkki ei lõpeta ta klassi või tuleb kehv tunnistus? Nii mõtleme meie, lapsevanemad, ja nii mõtlevad murelikult ka meie lapsed.
Praegune “kodukool” on katsumus kogu perele. Nüüd, kui laps ei lähe igal hommikul kellegi teise vastutuse alla, oleme meie (veidi) ärevamad, kärsitumad, ehk isegi pahuramad, sest oma töö tahab ka tegemist. Jääb vaid loota, et meil on piisavalt tarkust ja ehk ka filtreid, et mitte väljendada oma pahurust lapsele.
“Meile on antud erakordne võimalus olla nähtamatuna koolitundides ja jälgida õppimise protsessi.”
On ilmne, et kõik see, mis tundub praegu vanemaile närvesööv, tigedaks ajav ja ehk pisaraidki tekitav, mõjutab ka lapsi. Nad näevad ja tajuvad seda, võttes kui signaali, et ema-isa selline olek on nendega seotud, sest “nad peavad minuga tegelema”. Seejärel reageerivad nad oma moodi: mõnikord on pisarais, kuid sagedamini ilmneb tahtmatus õppida ja kõrvalseisjale mõttetuna näivalt sahkerdada. Ka ärritumine, ukse paugutamine, isegi unisus ja arvutisse ununemine on nende väljendusviisid.
Tasuks mõelda, kuidas lapse õppimine “kodukoolis” meile mõjub. Äkki tekitab hirmu, et peame oma tegemised katki jätma ja tegelema õpetamisega? Või mõtte, et lapse õppimine on vanemate vastutusel? Kuigi teame, et lapsi õpetavad õpetajad ja lihtsalt õppimise koht asub praegu kodus ning vanemate roll on tagada vaid õpitingimused ning tugi.
Saame ju elada kodus ka nii, et laseme lapsel olla “koolis”. Ei sekku ega sea kahtluse alla lapse õpihuvi ja oskust hakkama saada. Meile on antud erakordne võimalus olla nähtamatuna koolitundides ja jälgida õppimise protsessi. Ehk vaid algklassilapse tegemistesse tuleb veidi rohkem sekkuda, kuid sedagi ainult siis, kui laps annab selleks märku.
“Kodukool” kestab teatud perioodi ja on vähetõenäoline, et laste teadmised selle ajaga katastroofiliselt halveneksid. Tekkida ei saa ka jäävaid kahjustusi edasiseks eluks – laiskuse, saamatuse, vastutustundetuse või õpioskuste osas. Pigem vastupidi, lapsed omandavad uue, teistmoodi õppimise kogemuse.
“Kodukoolis” on lapsel suurem vastutus, proovile pannakse oskus iseseisvalt õppida ja sotsiaalmeediat mõõdukalt kasutada ning julgus sõpradelt abi paluda.
Enamik lapsi tuleb selle kõigega toime, tõrge tekib vaid siis, kui meie üleliia muretseme ja sekkume.