Skip to footer
Saada vihje

juubilar Õpetaja, kes liitis tunnis keemia ja muusika

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VANAD SÕBRAD SAID KOKKU: Väino (vasakul) klassivennal Udol külas.

Väino Ratasseppa, Saaremaalt alguse saanud suure õpetajadünastia esindajat, kes 17. aprillil saab 90-aastaseks, teatakse kui meest, kes ühendas keemiatunnis teaduse ja muusika, kirjutas õpikuid ja koolitas õpetajaid ning kirjutab tänase päevani menukaid laule. 

​Koolieelsed õpetused ja vitsad sai Väino Pöidelt, kus ta isa oli kiriku köster, ema kooliõpetaja. Muide, vitsadest olnud Pöidel tõesti puudus: metsa oli vähe ja puid käidi ostmas teistest valdadest.  

Väino (vasakul) ja Udo Tumalas madrustetantsu lõpul.

Saarlase visa hing sai karastust Tumala koolis ja keskkoolis Kuressaares. Õpetajaametigi juurde sundis kitsikus: “Olin kostil naisterahva juures, kes Kuressaare kesklinnas Pärna tänaval siga ning lehma pidas ja aastas minult üüriks seitse vakka kartuleid nõudis, lisaks veel raha, mida nappis,” on juubilar mõned aastad tagasi intervjuus meenutanud. “Koolis tuli aga 400 rubla õppemaksu tasuda ja see kõik käis üle jõu. Isa leidis ajalehest kuulutuse, milles kutsuti õppima Tallinna õpetajate instituuti, ja nii ma pealinna sattusingi.”

KURESSAARE ELEKTRIJAAMA TAASTAMAS: Väino istub all paremal.
Saaremaa Keskkooli võidukas võistkond (Väino tagumises reas vasakul).

Tallinna õpetajate instituudis (Tallinna pedagoogiline instituut) omandas Väino keemiaõpetaja kutse. 

“Kolmandal kursusel õppisime kõiki loodusaineid, aga määravaks sai see, et mind kooli katseaia praktikal ainsa meesüliõpilasena alati aia keskel teed korrastama pandi, mis mulle vastukarva oli. Nii valisin hoopis keemia,” meenutab ta ise intervjuus Õpetajate Lehele. Teadustööd kaitses ta aga Tartu ülikoolis 1974. aastal. 

Väino oli juba kümme aastat koolmeistri ametit pidanud, kui sai kutse Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituuti: ju oli ta õppevahendeid valmistades ja oma kabinetti sisustades silma jäänud. Nüüd kutsuti teda sellest teistelegi õpetajatele rääkima ning keemia õppekirjandust koostama.

VÄINO TUMALAS Laulva revolutsiooni ajal kõnet pidamas.

Tegi koolivõõrad õpikud elusaks

Tollased õpikud  olid koolivõõrad, õpetajad polnud nendega rahul. Väino  hakkas aga katsetama: koostas prooviõpiku, leidis katseklassid ning kontrollis tulemusi statistilisi meetodeid abiks võttes. Tulemuseks õpilastele eakohased õpperaamatud, hinnatud nii õpetajate kui ka õpilaste seas. Sellega Väino ei piirdunud: valmis esimene õppevahendite komplekt Eestis (õpik, töövihik, kontrollivahendite kogu ja metoodiline juhend). Selleks, et õpetaja saaks iga õpilase oskusi ja võimeid arvesse võtta, koostas Väino eri raskusastmega töövihiku, taas esimese kogu Nõukogude Liidus. 

Haridusministeeriumi keemiakomisjoni esimeheks saades hakkas Väino kogu keemia õpetamise protsessi süstemaatiliselt analüüsima-arendama. 

Selleks tuli õppida parimatelt. Aineõpetajad käisid komisjoni kutsel kuulamas edukamate katseõpetajate tunde, õpetajad hakkasid ka ise otsima võimalusi, kuidas oma tööd rikastada. Väino avaldatud ainemetoodilisi kirjutisi aga aina kogunes ja neid sai üle saja.

Kui Moskvast hakati nõudma, et liiduvabariikides kasutataks vene keelest tõlgitud õpikuid, sai toonane haridusminister Ferdinand Eisen siinset keemiaõpet tšinovnikute (ametnike – toim) eest hõlpsasti kaitsta: keemia õppekirjanduse ja õpetamise tase oli lihtsalt nii kõrge. Füüsikutel sama hästi ei läinud: nende õpikud tõlgiti edaspidi vene keelest. 

Õpik on osa rahvuskultuurist

Pärast uue ministri tulekut läks surve tõlkeõpikud kasutusele võtta palju suuremaks: seda põhjendati ideoloogilise kasvatustöö vajadusega. Vene õpikud tulevad niikuinii, kinnitasid ametnikud ja soovitasid Väinol tõlketöö käsile võtta. Ratassepp keeldunud kategooriliselt: see oleks tähendanud surmahoopi seni saavutatule, metoodilise loovmõtte ja õpetajate enesearenduse kõrgele tasemele. 

Tänu Väino saarlaslikule visadusele osutus Eesti lõpuks ainsaks liiduvabariigiks, kus keemiatunnis kasutati omi, Eesti olusid kajastavaid õpperaamatuid. 

Siinkohal passib veel kord selgitada, miks Ratassepp neid õpikuid nii kirglikult kaitses. Tundub ju, et ükskõik kus see õpik ka koostatud ei oleks, keemia jääb ikka keemiaks. Originaalõpikud on alati ka kallimad. Ent oma haridust ei saa mujalt sisse tuua, see peab võrsuma meie esivanemate püüdlustest, meie kultuurist. Just rahvahariduse kaudu me ju teamegi, et oleme eestlased. Ja koolitunnis ei saa piirduda üksnes üksikteadmiste ja oskustega: tunnid peavad juhtima ka üldistele vaimuväärtustele ja rahvuslikule eneseteadvusele. 

Muusika keemiaga käsikäes 

Selleks, et tegelik koolitöö silme ees püsiks, püüdis Väino alati koolis mõned tunnid nädalas ka ise anda. Pärast iseseisvuse taastamist aga, kui Eesti hariduse arenduskeskus reorganiseeriti, hakkas ta uuesti koolis tööle ja tegi seda veel 20 aastat. Seda aega peab Väino eriliselt rõõmurohkeks: sai siin ju ellu viia kõike seda, mida ta oli uurinud ja teistelegi õpetanud.

17 aastat õpetajatööd Tallinna muusikakeskkoolis – võib oletada, et need ei olnud sugugi mitte tavalised keemiatunnid. Omal ajal Kuressaare koolis Joosep Aaviku juhatusel ja pritsimajas Timoteus Linna taktikepi all oli Väino tõenäoliselt saanud armastuse muusika vastu ning ka laulude loomise pisiku. Nüüd otsis tänane juubilar moodusi, kuidas muusikat keemiaõppega ühendada. Pani keemia isegi lauludesse. Noodiabi oli käepärast, nõuandjaid ja esinejaid jagus. Näiteks valkude ehitust korrati tunnis ikka “Mutionu peo” viisil, lauldes: “Aminohapped amfoteersed / ühinevad polümeerselt. / Pep-pep-peptiidsidemed / hoidvad valguahelaid… ”

Kuna klassis oli klaver, siis saatis neid laule Väino ise või mõni õpilane. Laulu või luuletustega premeeris õpetaja paremaid keemiatundjaid ja sünnipäevalapsi, laulu ja luuletusega isegi noomis, kui vaja. Popitegijale lugenud Väino näiteks Ernst Enno luuletust “Tipa kooliteel”. Virgutuseks  lauldi tunnis aga Valter Ojakääru laulu “Säinas” või Väino enda kõige populaarsema laulu “Kallista” üht salmi. 

Kooli lõpul said parimad õpilased aga Ratassepa käest kingiks Saaremaalt Murika rannast korjatud auguga kivikese, millest sinimustvalge lint läbi pandud. 

Kooli lõpul said autasustatavad Saaremaalt Murika rannast korjatud auguga kivikesed, millest sinimustvalge lint läbi.

Kui keemiaõpetaja tegi oma õpilastele oma kulu ja kirjadega keemia kordamisõpiku – et muusikakooli õpilastel, kel tuli konkursside ja esinemiste tõttu tihti tundidest puududa, eksamil lihtsam oleks – õpetaja neile ju hinnaalandust ei teinud, siis õpilased ei jäänud sugugi võlgu. Nemad aitasid oma õpetajal laulunootidele korrektuuri teha, laule seada ja ja kandsid õpetaja loodu ka ette. 

“Kui minu laul lauluvõistlusel teise koha sai, anti mulle kohe 5000 krooni preemiat. Samas olen terve elu parimal moel keemiat õpetada püüdnud, aga..,” jättis tänase loo peakangelane viis aastat tagasi juubeliintervjuus mõtte lõpuni välja ütlemata. 2014. aastal pälvis ta ometi kauaaegse viljaka töö eest hariduspõllul presidendi hariduspreemia. Ratassepa laulud on jõudnud heliplaatidele, mitmesse kogumikku ning neid kohtab mitme kollektiivi esinemiskavas, sagedamini näiteks Männiste pereansambli repertuaaris. 

Väino võtab sõna autasustatute nimel (vasakul autasustatav õpetaja Indrek Peil.

Presidendi preemia ja teine koht lauluvõistlusel

Väino populaarseim laul “Kallista” püsis aga üle 30 korra Kadi raadio saate “Kadi tosin” edetabelis. Viimasel ajal laulavad tema laule üha rohkem Tallinna kesklinna sotsiaalkeskuse koorid Miraaž, Videvik ja Vanaisad andeka dirigendi Vaike Sarni juhendamisel. 

Kõrgele eale vaatamata teeb juubilar kontsertidel ise solistina kaasa. Pole ka ime, oli ju tema ametlik töökoht number kaks pärast kolhoosnikupõlve Tumala kolhoosis lauljaamet Tallinna riikliku konservatooriumi harjutuskooris maestro Tuudur Vettiku taktikepi all. 

Ja veel meenutab juubilar muiates, kuidas ta on mänginud Kuressaare teatris Albert Uustulndi näidendis “Sirtsu soo”, osalenud Heldur Niidu kirjandusringis ja teinud isegi Punase Risti ringis ettekande karskuse teemal. Oponent Albert Uustulnd pakkunud siis, et esineja valiks pisut pehmema tooni, et võta pits ja pea aru. Väino aga pareerinud – algul võtab mees pitsi, aga pärast võtab pits mehe! 

Õnnitleme juubilari ning soovime talle tugevat tervist ja laululusti!

Leo Suurtee, kunagine naabrimees

Kommentaarid
Tagasi üles