/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2020/04/20/13063367t1hf242.jpg)
“Mulle piisab tundest, et olen saanud aidata kedagi, kes ise enam hakkama ei saa,” kirjutab Saaremaa kriisikodus vabatahtlikuna töötav Sander Teras, Saaremaa ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane.
Vabatahtlikuna Saaremaa kriisikodus tööl
Kui koolid läksid üle koduõppele, olid õpilased pehmelt öeldes rõõmsad, et koolimajast eemale said. Läks kolm päeva, et mõista kahte asja: üksi õppida ja sõpradest lahus viibida ei ole nauditav; viiruse leviku tõttu tekkinud olukord on tõsine ja see läheb ainult halvemaks.
Just sel põhjusel, mille viimasena välja tõin, tekkiski mul soov anda oma panus leevendamaks kriisi, milleks keegi valmistunud polnud.
Otsisin valla lehelt ankeedi ja panin end vabatahtlikuna kirja. Pärast ankeedi täitmist lisati mind vabatahtlike Facebooki gruppi. Seal nägin, et kahe nädalaga oli end kirja pannud 129 inimest. 129 saarlast olid nõus oma heaoluga riskima, et aidata kaasa nii viiruse leviku aeglustamisele kui ka kriisi ohjeldamisele.
Üsna pea sain hakata kaasa lööma vabatahtlike tegevuses. Nädala pärast paluti vabatahtlikke appi Upal asuva Südamekodu ühte tiiba rajatava kriisikodu sisseseadmisel.
Läksin sinna kolimistöödele appi. Sama nädala lõpus tuli teade, et töötajate puuduse tõttu on abi vaja ka sealsete elanike hooldamisel. Võtsin ühendust Südamekodu juhatajaga ja läksin laupäeval kohale. 4. aprillil tegingi oma esimese vahetuse, täites hooldaja ülesandeid. Kuna nädala sees pean olema kooliõpilase rollis, saan abiks olla vaid nädalavahetustel.
Mu tööülesanded ei erine olulisel määral sealsete töötajate omadest. Kõige rohkem on vaja elanikke toita, kuid aitan ka muuga, millega sealsed elanikud ise hakkama ei saa.
Kriisikodus töötades keskendun sealsetele haigetele ja sellele, kuidas nende olukorda leevendada. Mulle piisab tundest, et olen saanud aidata kedagi, kes ise enam toime ei tule.