RAUL VINNI ⟩ Unistus rabarberikoogist ja õrnast paist

Raul Vinni, ajakirjanik Foto: Erakogu

"Pisipoiss selles Muhumaa kodus sõidab juba poolteist kuud igal õhtul mängult issile bussiga külla. Laps ju ei mõista, miks issi koju ei pääse ja miks bussid ei sõida," tõdeb ajakirjanik Raul Vinni. 

Pereisa ja –ema  jäid teine teisele poole Suurt väina. Pere pidi nii otsustama: muidu poleks olnud tööd. Saarlased ja muhulased, kes mandril töötavad, ei saa juba poolteist kuud tulla nädalavahetusel koju, et lapsele unemusi anda. Juba poolteist kuud.

«Ma nutan ennast üle õhtu magama,» ütleb kahe lapse ema, kelle mees on Soomes varsti juba kaks kuud. Tööd on vaja.

Nagu sellest veel vähe oleks: Soome jäi ka vanaema. Lapsed igatsevad, igatsevad ka isa ja vanaema. Pisarateni igatsevad. Et elu tuleks natukenegi tavalisse rütmi tagasi ja pered saaksid taas kokku. 

Pole ette nähtud

Mandril sündis muhulaste peresse lapselaps. Vanavanemad saarel tahaksid lapselast näha, kuid peavad leppima uue ilmakodaniku kujutisega ekraanil. Nii libiseb vanaema sõrm vahel mööda elutut klaasi, justkui lapse pead silitades. Koju, saarele ei pääse: isa peab tööl käima. 

«Minu kaks last käisid Tartust kodus viimati veebruaris,» alustab veel üks naine. Tahtsid tulla ka märtsis, aga saar läks lukku. Nad saaksid koju praegugi, aga tagasi... Mis sest, et ema-isa oleksid nõus sõitma autoga mandrile, korjama lapsed peale ning otsejoones  saarele tagasi tulema, ei mingeid kontakte. Aga pole ette nähtud. 

See ema ei vaja suurt jaanituld, ei nõua ta Juu Jääbi, I Land Soundi. Isegi mere- ja ooperipäevi mitte. Ta tahaks lihtsalt koos oma nelja lapsega ühe kauni laupäeva õhtul istuda koduse lõkke ääres, vihelda  saunas ja süüa rabarberikooki. 

Ta tahaks lihtsalt koos oma nelja lapsega ühe kauni laupäeva õhtul istuda koduse lõkke ääres, vihelda  saunas ja süüa rabarberikooki. 

Neid lugusid on palju. Üksi elavad memmed ja taadid, kes tahaksid kord veel näha oma lähedasi  ja kardavad üksi surra. Pereisad ja -emad, kes tööle ei saa, sest neid ei lubata mandrile või kes kardavad, et enam koju tagasi ei pääse. 

Rääkimata sadadest saarlastest, kes on siinsamas  jäänud töö ja palgata ning kellele ei terenda päikesekiirt niipea. Kuni olukord pole natukenegi leevenenud. 

Saarlasi ei usaldata

Valitsuskomisjoni otsus Saaremaa ja Muhu kõige viimasena lukust lahti keerata ei näita muud kui usaldamatust saarlaste vastu.  Sest kui siinne kriisikomisjon palus lõpetada saartel eritingimused ja leevendada liikumist, veeretas peaminister vastuseks vaid ümmargust juttu ning lubas kaaluda, kas mitte anda kõige hädalisematele 30 lisaluba. 

Tavasaarlasele ei muudaks need 30 luba tegelikult midagi. 

Haiguskõver on Saaremaal teel alla, Harjumaal üles. Mandril räägitakse kaubanduskeskuste avamisest, inimesed trügivad sooja ilmaga rabades, plaanivad lauluväljakul läbisõidukontserte. 

Kriisiplaani prioriteedid on seatud: esmalt pannakse mandril tööle kõrtsid, siis vaadatakse,  kas tuleb mõni haiguspuhang veel ning alles pärast seda tehakse ehk ka Saare- ja Muhumaa lukust lahti. 

Kas siis saarlased ei oskagi  käituda? Kas tõesti arvatakse pealinnas, et kui piiranguid natukenegi leevendada, jooksevad saarlased mööda mandrimaad laiali justkui noored vasikad karjalaskepäeval? Keegi ei räägi ju massilisest rünnakust praamidele. Me tahame näha oma armsamaid silmast silma, pääseda tööle,  naasta normaalsesse ellu. 

Seni aga kipub vägisi pähe mõte, kuidas mõne poliitiku unistus saab just eriolukorras teoks:  ometi kord saab kontrollida, käskida, piirata. Kuid hea juhtimine tähendab ka kuulamist ja kuulda võtmist.  

Selle kuue kurva nädala jooksul on Saaremaal käinud kõigest üks minister, temagi kuu aega tagasi.  Tule siis, valitsus, ja tee Saare- ja Muhumaal üks väljasõiduistung. Näeksid, milline on elu karantiinis päriselt. Siis ei pea sa seda pealinnas oma paberikuhjast oranži markeriga alla joonitud numbreid otsides ja ette lugedes kirjeldama. 

Tule ja vaata saarlastele silma! 

Ahjaa, saared on ju lukus. Ei saa tulla!