ERKI AAVIK ⟩ Kes on karantiini võitjad? Ja kes teeb püksi?

Erki Aavik Foto: Erakogu

"Möödunud paari kuu koduaresti võitjad on väikesed põngerjad, kel kooliiga veel käes pole, ja siis veel tubased koerakesed," kirjutab majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik. 

Kõikide töökatkestuste ja koguni töötuks jäämiste ning pealesunnitud kaugtöö kaasatoodud raskuse teisel kaalukausil on tunnid, mida suured inimesed väikeste juntsudega koos ja kõige parem veel lahkes looduses koos veetsid. Koertest kõnelemata. Siis sellised tunnid, milleks varasema elukorralduse juures kuidagi aega ei leitud, sest eks toas elava koeraga pidi ju jalutamas ikka käima ja vaat et isegi toas elava pisikese põngerjaga, aga...

Kui on võitjad, siis peavad meie võistluslikul Saaremaal olema ka kaotajad. Kaotamise tüüpilisi kurbi juhtumeid eelmises lõigus juba nimetasin, nii et – kes veel? Teismeliste laste vanemad muidugi! Koduõpe osutus paljudele ootamatuks koormaks, mitte kõik poisid ja tüdrukud ei tulnud iseseisva õppetööga toime ning vanematel kulus ja kulub utsitamiseks edaspidigi tunde. Rääkimata olukorrast, kus mitu koolijütsi pere ainsat koduarvutit jagama peavad, ja kui veel ka lapsevanemad samas konkurentsis on… 

Siinjuures võib ikkagi tinglikuks võiduks lugeda lapse ja vanema ühiselt veedetud aega, kuigi ega selle närvilise protsessi niisuguse liigitusega vist kõik ei nõustu. No siis vähemalt koonuse ruumala ja suurima ühiskordse meenutamine... (Ohh, palun andke rumalad naljad andeks!)

Võimalikud uued kaotajad

Kuulsin raadiost kokkuvõtet haridusalasest veebinarist ehk siis elektrooniliste sidevahenditega peetud seminarist. Seminar peaks siinkohal tähendama õppetööle järgnevat ühisarutelu õpetaja juhendamisel. Kuuldu põhjal ei eelnenud arutelule osavõtjate ühist õppetööd, kuid olevat arutatud meie koolide õppetöö muutmise vajadust. 

Muu hulgas kiitis haridusentusiastiks nimetatud intervjueeritav mõtet loobuda töövihikutest. Põhjuseks olevat õpilaste kärsitus. Tõsi, seda sõna ei kasutatud, kuid selgitati, et õpilane ei peaks pärast töövihiku ülesannete täitmist ootama õpetaja tagasisidet, mis võib mõnikord võtta mitu päeva (!), õpilane tahtvat hinnangut kohe, seda enam, et tänapäevane tehnoloogia seda ju võimaldab. Uljaid ettepanekuid, mis korraldajate kiituse pälvisid, oli veelgi, kõik ikka kantud mõttest, et õppimine peab olema lõbus ja köitev, sest muidu ju lapsed kooli ei tule.

Jätan kriitika asjatundjate hooleks, seda enam, et... intervjuu kokkuvõttes selgus, et ühtegi kooliõpetajat selle arutelu juures ei olnud!

Pinnapealsus ja kärsitus

Toon kõrvale lühikese kokkuvõtte kolmest-neljast mõttevahetusest, kus mõtete vahetajaiks olid suurte kogemustega tööandjad, ettevõtete asutajad ja juhid – teisisõnu need, kes omal algatusel ja oma varaga riskides loovad töökohti, lisandväärtust ning maksavad palka ja makse, seega ka pensione ning õpetajate hariduse eest. Nende üksmeelne hinnang on – ja kogemuspõhiselt nõustun nendega täiel määral –, et üheks suureks probleemiks meie noorema ja pealekasvava tööjõu, aga ka noorema põlvkonna ettevõtjate puhul on pinnapealsus, kärsitus, laiema pildi vaatamiseks ja mõistmiseks oskuse või soovi puudumine. Ja tulemusena muidugi pikema plaani puudumine või selle plaani lapsemeelne lihtsustus.

No muidugi ei käi see kõigi kohta, ei tööpingi taga ega kontoris, kuid selline on üldine suundumus, kasvav nähtus.

"Kuidas meist nooremad õpivad, et puidutööstuse masinate võimsuse ja kiiruse kasv ei mõjuta puu kasvamise kiirust?”

Mõni asjatundja arvab, et ekraanil tundide-päevade kaupa mänge mängivad, sama ekraani vahendusel õppivad ja siis ekraani kui (nähtava) töövahendiga leiba teenima asunud isikud tajuvadki maailma tegelikult kahemõõtmelisena; lisaks veel turvaline usk, et ükskõik kui suure eksimuse saab lihtsalt hiireklikiga tagasi võtta. Jahmatus on suur, kui selgub, et päriselus käivad asjad... noh – teisiti.

Kui koolist kaob lõplikult ootus tehtu ja tulemuse hindamise vahel, siis – kui paljudes kodudes osatakse seda kompenseerida? Kuidas meist nooremad õpivad, et puidutööstuse masinate võimsuse ja kiiruse kasv ei mõjuta puu kasvamise kiirust? Et lairibaühenduse pakutav võimsus ei asenda aega, mis kulub eostamisest sünnini, sünnist pidurdusmehhanismide kujunemiseni.

Ah et mis pidurdused? No näiteks, et õpitakse püksi laskmise asemel potil käima, oma nii vahvasti vehklevaid käekesi naabritüdruku ninast eemale hoidma... Ja lõpuks võib-olla koguni lugema ja kirjutama – pidurdus seegi, sest lehekeeramine on hiireklikiga võrreldes keerukam nii vaimselt, tundeliselt kui ka kehaliselt. (Kes viimastest sõnadest aru ei saanud, neile tõlge: intellektuaalselt, emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.)