Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/05/11/13096368t1hca80.jpg)
Ma peaksin olema praegu Toscanas. Teisipäeval andis mu telefon märku, et peaksin hakkama lennukile kiirustama, aga see lõbu jäi muidugi ära. Ma ei reisi väga sageli, käin igal aastal peamiselt vaid Rootsis, aga Toscanast olin ma unistanud aastaid.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/04/12326043t1hd505.jpg)
Pidin lendama siit kõigepealt Rootsi ja sealt siis edasi juba Itaaliasse. Et aga koroona kõigele kriipsu peale tõmbas, siis tühistasin oma lennupiletid juba üsna varakult, nii et sain isegi peaaegu kogu makstud raha tagasi.
Kuna olin sellest reisist aga nii kaua unistanud, siis mõtlesin, et teen endale oma Toscana. Võtsin matkatooli ja kinnitasin selle oma ratta pakiraami külge. Rattakorvi panin joogi ja raamatu ja läksin.
Mitte ühtegi inimhinge ei olnud selles rannas – vaid linnulaul, sillerdav vesi ja tuule kohin männilatvades. Ja siis ma mõtlesin, et Triigi poolsaar või Toscana, mis vahet seal on? Pealegi peab Itaalia reisi eest maksma, aga siia oma mere äärde ma väntan rattaga vaid mõne minutiga. Käo kukkumise sain veel pealekauba.