Elu eesliinil ⟩ Koroonalahing Kuressaare haiglas

Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

“Olen küll läänemaalane, aga saarelt on mul enam-vähem kolm sõpra ja need kõik elavad mandril. Kindluse mõttes lasin kahel neist käsikirja lugeda, et olla ikka täitsa kindel – kas ma natukenegi saarlaste olemusele pihta sain. 2019. aastal parima meesnäitleja auhinna pälvinud Karol vastas, et nuttis ja naeris, ning arvas, et võib avaldada küll. Sellise kohaliku garantiiga siis raamat sündiski,” ütleb Elo Selirand Saarte Häälele kaassõnaks. 

2020. aasta 12. märtsil kell 23.54 kuulutatakse Eestis välja eriolukord. 2020. aasta 2. aprilli õhtul lobiseb selle raamatu autor Messenger´is ühe tuttava arstiga. Arst on Kuressaare haiglas. Võtab vastu uksest ja aknast tulevaid patsiente. 

Hooldajaid napib aina enam. Elo on aastaid tagasi pikalt põetanud oma isa. Arstidelt, õdedelt ja hooldajatelt omandatud toonased kogemused annavad talle kindlust pakkuda ennast appi koristajaks.
Nii satub Elo Selirand, režissöör, stsenarist ja kirjanik, Kuressaare haiglasse ning avab korraga hoopis uue maailma ukse, astudes... eesliinile. 

Sadade inimeste kõrvale, kes saavad iga päev respiraatorite tõttu vähe hingata, higistavad tunde ning valutavad südant ja selga. 

Selles raamatus avaneb päris pilt, nähtud rohujuure tasandilt. Aga see lugu võinuks juhtuda igal pool, ükskõik missuguses haiglas Tallinnas, Haapsalus, Pärnus.

Saarte Hääl avaldab autori ja kirjastaja loal katkendi raamatust.

Täpselt kell 10.00 seisin Kuressaare haigla ees. Olin selle üles leidnud ühe ilusa, pika, musta – eeldatavasti kirste vedava – auto järel sõites. Proua personalist lehvitas mulle keskmise maja aknast. Vantsisin trepist üles, oma isetehtud mask ees. Oletatav laadung meditsiinilisi maske oli juba küll Eestisse jõudnud ning isegi kõik need perearstid (ei midagi isiklikku, minul on väga tore arst), kes kippusid sõna võtma, kuidas maski pole absoluutselt vaja kanda, olid vait jäänud. Mina lähtusin nende teiste eesliini arstide nõuannetest. Et hea on iga mask. Ma tahtsin, et nad saaks oma südamehaigeid edasi ravida, ja jätsin muidu köha ja nohu ekspertidena tuntud meedikute nõuanded tähelepanuta. Eriti tähelepanuta jätsin ma riikliku institutsiooni nõuanded, mis oli oma sõnumit selleks hetkeks nii mitu korda muutnud ning ohtlike otsustega ja otsustamatusega tegelikult esimesed ohvrivered altarile määrinud.