Uhke e-riik kõigile ei sobi

Ella Vooglaid

FOTO: Tõnu Veldre/Saarte Hääl

“Kõik meie riigis ei ole arvutiinimesed. Ikka on veel neid, kes sooviksid oma asjaajamistel suhelda inimesega,” kirjutab Kuressaares elav pensionär Ella Vooglaid.

Olen eakas, 80+ Eesti kodanik ja eluga igati rahul. Iga päev näen, kuidas minuealistel on võimalik vajadusel saada mitmekülgset abi. Olen kokku puutunud lahkete teenindajatega kauplustes, apteegis, perearsti juures ja mujal. Nüüd aga sain minagi teada, mida tähendab kogu maailmas kiidetud e-riik. Kui sul ei ole arvutit ja sa ei oska vajalikke toiminguid digitaalselt teha, siis ei ole sa enam ka inimene.

Ühel tavalisel päeval maikuu lõpus tuli mulle telefoni meeldetuletus, et pangakaarti on vaja uuendada. Mõned aastad tagasi olin uue kaardi saanud posti teel ja sellega ei kaasnenud mingeid probleeme. Aga seekord oli teates antud pikk telefoninumber ja arvutiaadress, kuhu pean kõigepealt pöörduma. Tean ju, kus asub pank, ja otsustasin suusõnaliselt küsida, mis minult edasi nõutakse. 

Paluge noorema abi!

Seadsin julgelt sammud mulle teada olevas suunas. Panga välisuks oli avatud. Edasi astudes selgus, et teenindusruum on suletud. Ühtki töötajat näha ei olnud. Üks meesterahvas (kas turvamees?) soovitas helistada telefonil. Ta ütles numbri ja mina valisin. Nii saingi mingi aja pärast inimesega suhelda. 

Peagi ilmus kena proua, paotas ust ja hakkas mind õpetama. Ütles veel, et kui ma ise oma asjadega hakkama ei saa, palugu ma kellegi noorema abi. Hiljem mõtlesin, et kas ma just pangast ei peaks abi saama, kus minu raha hoiul on. Aga küllap leiduks tõesti neid, kes oleks nõus appi tulema. Nii oleks ju abilisel võimalik vanainimese kontolt näpata. 

Niipalju sain siiski teada, et kõigepealt oodaku ma ära kiri, millega mulle saadetakse uus pangakaart.

“Kui olin kolmes keeles ära kuulanud automaatvastajalt õpetused, vajutasin seejärel õpetuse järgi klahvidele. Tekkis suur vaikus ja inimese hääleni, kellelt midagi küsida, ma ei jõudnudki.”
Ella Vooglaid

Tuligi koju kiri. Saadetud kaardile oli aga taas lisatud mingi pikk telefoninumber ja digiaadress, kuhu pean kohe teatama kaardi kättesaamisest ning siis jätkama vajalikke toiminguid. 

Katsetasin siis seda pikka telefoninumbrit. Kui olin kolmes keeles ära kuulanud automaatvastajalt õpetused, vajutasin seejärel õpetuse järgi klahvidele. Tekkis suur vaikus ja inimese hääleni, kellelt midagi küsida, ma ei jõudnudki. Olen ikka saamatu! Aga lohutus seegi, et minusuguseid on teisigi.

Pole viga! Ootasin ära 1. juuni, mil riiklikult lubati asutuste uksed avada, et töö saaks jätkuda normaalselt. Läksin taas panga ukse taha, millel ilusti lahtiolekuajad kirjas. Teenindussaali uksed olid aga endiselt suletud. Ühtki inimest ei paistnud. Läbi klaasukse oli näha, et kõik laetuled särasid päevavalgusega võidu. Mõistsin, et täna ma siit abi ei saa.

Siis meenus mulle inimene, kes on mind ennegi digiasjades aidanud. Helistasin talle. 

Kuna mul on käimisega raskusi, tuli ta mulle autoga järele. Kirjutasin enne üles telefoninumbri, mis uksel kirjas oli. Oma kodus valis ta selle numbri ja sai teada, et kõneleb Tallinna keskusega. Sealt vastas lahke meesterahva hääl (mitte automaat). 

Too selgitas pikas küsitluses, et minu abiline tõesti on aus ja tahab vanainimest aidata. Ka mulle tehti suuline test, et ma ikka olen õige isik ja et ma enda kohta tean ka mõnd numbrit vastata. Miks seda kõike ei võinud läbi teha Kuressaare kontor? Hea inimese abiga sain oma uue pangakaardi kasutuskõlblikuks.

Asjaajamise kadalipp

Ei olegi uhke e-riik kõigi jaoks sobiv. Mõtlen, et minust on viletsamaid, kellel ei olegi lähedasi abiks võtta. Aga meie kõigi raha, nii palgad kui ka pensionid, on hoiul pangas. Intresse ei maksta juba ammu. Sellest hoolimata ei taha keegi enam sularaha pesukappi peidetult kodus hoida.

Eile rääkis minust noorem inimene, missuguse kadalipu ta pidi läbima enne, kui sai ära teha raha pangaülekande. Varem oli teller alati lahkelt aidanud. Nüüd läks tal tehingu tegemiseks kaks päeva.

3. juuni keskpäeval läksin mööda samast pangahoonest. Nägin taas tuttavat pilti. Teenindusruumi uks oli natuke paotatud. Kaks noort naisisikut olid ukse taga kuulamas, nähtavasti olid tulnud panka mingi oma probleemiga

Kui tõesti uksi lahti ei tehta, võiks sissepääsu läheduses olla inimene, kes annab abi. Enamik meist käib ju harva pangas. Ja kui oled veel tulnud bussiga maalt ja saad teada, et oleksid pidanud mingil numbril vastuvõtuaja kinni panema, on asi päris kurb.

Kogu selle looga tahaksin alandlikult meelde tuletada, et kõik meie riigis ei ole arvutiinimesed. Ikka on veel neid, kes sooviksid oma asjaajamistel suhelda inimesega. 

Veel ei ole automaatika ja robotid välja tõrjunud kõike inimlikku.

Tagasi üles