79 aastat juuniküüditamisest

Jaen Teär.

FOTO: Tambet Allik / Saarte Hääl

1941. aastal sai küüditamise nii suures ulatuses läbi viia ainult sellepärast, et olime sunnitud 1940. aastal loobuma oma iseseisvusest. Eesti Nõukogude Sotsialistlikul Vabariigil puudus otsustamise õigus.

Kaitseliidu üksused olid laiali saadetud ja relvad ära korjatud. Targad inimesed tuli ära koristada. Esmajärjekorras kuulusid küüditamisele kõik kõrgemad ohvitserid, koolide juhatajad, linnapead, Kaitseliidu ohvitserid, piirivalvurid, õpetajad, kirikuõpetajad ning palju teisi intelligentseid ja eesrindlikke inimesi, et kustutada igaveseks rahva mälust iseolemine ja vabadus. Ohvreid oli palju, eriti meeste hulgas, kes laagritesse sattusid. Asumispaikades suri ka palju lapsi ja naisi.

Nädal pärast küüditamist algas sõda, kus "päästja" meid päästis "päästja" käest. 1944. a lahingute käigus viidi Sõrve poolsaar elanikest tühjaks, ümberasumisega Saksamaale. Paljud neist sattusid vangilaagritesse. Õnneks pöördus enamik sõrulasi pärast sõja lõppu Eestisse tagasi. Paljud jäid siiski Saksamaa mulda.

Järjekordne küüditamine Eestis, äraviidute arvu poolest 1941. aastal toimunust kaks korda suurem, viidi läbi 1949. aastal. Pärast seda suruti kiiresti maha metsavendade vastupanu, kelle tagalatoetus oli ära lõigatud. Hakati aktiivselt üles ehitama sotsialismi, millele pidi järgnema kommunism.

Tundus, et eestlaste saatus oli igaveseks ajaks määratud – astuda ühises taktis sõbraliku nõukogude rahvaga, kuna suurem jagu rahva juhte ja iseseisvuse eest seisjaid oli kõrvaldatud. Kõik Moskva lootused täide siiski ei läinud. Paljud tulid asumiselt ja vangilaagritest tagasi ning rahva mälu oli säilinud läbi laste. Nii palju kui inimesi Siberist naasis, lisandus sotsialismi kui meie rahvale vastuvõetamatu riigikorra vastaseid. Siberist naasnud polnud küll "aktiivsed vaenlased", ent olid valmis esimesel võimalusel riigis ohjad enda kätte haarama. Ja see aeg tuli.

Korraga olid meie väikeses riigis olemas kõik vajalikud inimesed, kes suutsid iseseisva riigi uuesti käima panna. Sündinud oli ka uus, hirmutamata põlvkond ja tekkinud uued juhid. Esimesel võimalusel taastati Eesti riik ning kole aeg – 50 aastat – oli möödas. Püsigu meie riik kaua ja andku Looja meie valitsustele tarkust seda imekaunist riiki hoida.

Tagasi üles