Ärgem laskem väärt kriisikogemust raisku minna

Maire Forsel Foto: reform.ee

“Veebikoosolekute võimalusest ei peaks loobuma isegi siis, kui koroonaoht kord mööda saab,” kirjutab Saaremaa vallavolikogu komisjonidesse kuuluv ettevõtja Maire Forsel. 

Mul on väga kurb vaadata, kuidas me väärtusliku kriisikogemuse raisku laseme. Sel nädalal tabas mind üks ootamatu probleem – ma sain kutse valla ettevõtlus- ja majanduskomisjoni koosolekule ja kirjas oli, et koosolek toimub nagu enne koroonakriisi Kuressaares Marientali 27. 

Ehk siis eeldati, et kõik tulevad koosolekule füüsiliselt kohale – olukorras, kus kehtib valitsuse korraldus, et siseruumides toimuvatel koosolekutel tuleb järgida 2+2 reeglit ja ruumis ei tohi olla täidetud kohad rohkem kui 50 protsendi ulatuses. 

“Sõiduks kulunud tunnid võiksid kuluda lisandväärtuse teenimisele ja sedakaudu ka valla rahakoti täitmisele.” 

Teades, kui kitsas on laud Marientali 27 koosolekuruumis, oli ilmselge, et kui kõik sinna kohale läheme, pole seda reeglit järgida võimalik. Seepärast saatsin koosolekukutse saatjale palve, et saaksin osaleda Microsoft Teams´i kaudu – nii nagu me koroonakriisi ajast kõik juba harjunud olime. Paraku üllatusin ebameeldivalt, kui mulle vastati, et vald on otsustanud: nüüdsest tuleb kõigile koosolekutele füüsiliselt kohale tulla. Kui tulla ei saa, siis on võimalik saata oma seisukohad päevakorrapunktide kohta. 

Ei midagi keerulist

Mina aga tahtsin koosoleku aruteludest osa võtta. Teadsin, et vallal on selleks kõik võimalused olemas. Suures meelepahas tegin Facebooki nördimusest nõretava postituse, kus küsisin muu hulgas, kuidas saab vald mulle tagada, et ruumis ei viibi ühtegi viirusekandjat. Nagu tavaks, pani sotsiaalmeedias avaldatud pahameel seegi kord asjad liikuma ja sain mitmeid kirju, kus olukorda selgitati. Näiteks sain teada, et füüsiliste koosolekute toimumise kasuks otsustati, kuna enamus nii soovivat. Ma ei tea, kes need enamus on – teisipäeval majandus- ja ettevõtluskomisjoni koosolekul ei nõudnud seda keegi. Meie käest polnud keegi seda küsinudki.

Miks ma sellest kõigest nii üksikasjalikult kirjutan? Sellepärast, et mul on väga kurb vaadata, kuidas me väärtusliku kriisikogemuse raisku laseme. Ka need inimesed, kes polnud elus kunagi veebi kaudu koosolekutel osalenud, said selle kogemuse kätte. Nad nägid, et kui sul on kõigi koosolekul osaleja te hääl ja pilt olemas, siis võid vabalt ka kodus istuda ja ikkagi kõigest osa saada. Eriti hästi toimivad veebikoosolekud siis, kui kõik osalevad üle veebi, sest siis pole isegi mingit IT-tuge vaja – ettekandja lihtsalt jagab oma kuvaripilti ja meie näeme kõiki pilte, slaide jm oma koduses arvutis. Väga lihtne.

Seekord lõppes asi nii, et mul võimaldati Teams´i kaudu osaleda. Nii “istusingi” üksi koosolekuruumi seinal suurel ekraanil nagu valge vares – nägin ja kuulsin kõiki ruumisviibijaid ideaalselt ja sain ka kaasa rääkida. Olen positiivselt üllatunud ja tohutult tänulik, et koosolek tehniliselt nii kõrgel tasemel toimus. Kui koosolek lõppes, küsisin, kas kellelegi ruumis viibijatest tundus, et mind polnud kohal, mispeale tuli kiire vastus: sa ju olid kohal. 

Aga miks ma nii järjekindlalt oma õigust veebis osaleda nõuan? Üllatus-üllatus, meil siin Eestis levib koroonaviirus! Praegust suhtumist vaadates jääb paraku mulje, et mõne arvates on oht juba möödas. Mina leian, et ei ole – nakatunuid tuleb ju iga päev juurde. Ja kuigi Saaremaal pole viimastel päevadel ühtegi juhtumit tuvastatud, siis kuidas saame olla kindlad, et kolleeg, kellele reede õhtul ilusat nädalavahetust soovime, esmaspäevaks juba nakatunud pole? Näen omagi lähedaste pealt, kuidas paljud juba vabalt üksteise sünnipäevadel käivad või sõpradega grilliõhtuid peavad. Ühe sellise peo järel, kus ka mu lähisugulane osales, andis üks osalenutest positiivse proovi. Et me siin saarel ka ei õpi oma vigadest ja ikka nii julged oleme!

Nii terviseameti esindajad kui ka peaminister on püüdnud inimesi manitseda suuremale ettevaatlikkusele, sest Eestis on märgata kerget nakatumiste kasvu. 

Saan aru, et meie vallas on ehk enamik juba haiguse läbi põdenud ja seepärast tundub valla töötajatele, et karta pole midagi. Paraku leidub meie hulgas ka neid, kellel antikehi ei ole ja keda see viirus kaasnevate haiguste tõttu rohkem ohustab. Mina olen üks neist. Selliseid inimesi ei peaks teiste hulgast elimineerima, kui on võimalik nendega veebi teel suhelda. 

Oht pole möödas

Ja tegelikult ei peaks üldse enam veebikoosolekute võimalusest loobuma. Kui pole kohustust kilomeetrite kauguselt koosolekule kohale sõita, siis hoiab see kokku nii aega kui ka raha. Kui näiteks korrutaksime komisjoniliikmete koosolekutele sõitmiseks kuluva aja koosolekute arvuga, saaksime märkimisväärselt suure numbri. Need tunnid võiksid kuluda lisandväärtuse teenimisele ja sedakaudu ka valla rahakoti täitmisele. 

Osalesin töögrupis, kes töötas välja Saaremaa valla ettevõtluskeskkonna ja innovatsiooni arengukava aastateks 2020–2030. Arengukavas on palju ilusat juttu sellest, kuidas meie vald kavatseb luua saarel ettevõtjasõbraliku keskkonna, kus innovatsioon on üks peamisi suundi. Kuidas me selle keskkonna küll saavutame, kui valla asjapulgad ise sellele kaasa ei aita? 

Loodan siiski, et tehtud veast saadakse aru ja ma ei pea esmaspäevase rahanduskomisjoni koosoleku eel uuesti hakkama välja kauplema õigust Microsoft Teams´i kaudu osaleda. Tänapäevase tehnoloogia kasutamises eeskuju näidata on vähim, mida vald teha saab, et mainitud arengukava eesmärke saavutada.