Mai lõpul Loonalaiul käinud linnuvaatlejad lugesid seal kokku 36 “ei kellelegi” kuuluvat Šoti mägiveist ning leidsid mererannast inimkäe läbi hukka saanud looma korjuse.
Keegi käis Loonalaiul ja tappis “eikellegi” veise
NB! Häirivad fotod
/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
16. juuni 2020, 00:04
Keegi käis Loonalaiul ja tappis “eikellegi” veise
“Tegelikult on see inimese kätetöö ja Hando Sutteri (AS-i Saaremaa Ökoküla, MTÜ Ökoabi omanik – toim) mitte omaks tunnistatud lehmadelt on liha nüsimas käidud,” kirjutas linnuvaatleja Mati Martinson Sõrve linnujaama Facebooki lehel.
26. mail käis ta koos Ainar Unusega Loonalaiul linde loendamas ja kohe hakkas silma rannaklibul vedelenud lehmakorjus.
Martinsonile meenus aasta tagasi Saarte Hääles ilmunud uudislugu Loonalaiul tapetud veisest, kellel oli keel ära lõigatud ja liha minema viidud. Ka nüüd ei tekkinud linnuvaatlejatel kahtlust, et looma hukkas püssimees, nülgis ja viis liha kaasa.
“Teised rannal olnud loomad ei olnud sugugi arad nagu metsloomad,” rääkis Martinson Saarte Häälele. “Arvasime, et nad jooksevad ära, aga nad nuuskisid surnud looma juures, pidades teda tõenäoliselt haavatuks ja küllap soovisid teda inimeste eest kaitsta.”
Kümned loomad
Kuna kogu kari oli mererannas, lugesid mehed kokku 36 looma, neist kaheksa selleaastast vasikat. “Eikellegi lehmad Loonalaiul, juba mitmendat aastat. Seal nad sünnivad ja seal nad surevad ning inimest ei olegi vaja,” märkis Mati Martinson.
Loonalaiul paisuva Šoti mägiveiste karja ajalugu sai alguse 27. juunil 2015, mil Hando Sutteri ettevõtte Saaremaa Ökoküla /Ökoabi töötajad viisid saarele kaheksa veist, kes sinna ka jäid.
Loomade saarele viimisest jäädvustati videotõend, mille mitmes kaadris on näha ühe veise kõrvamärk ja number 55060.
See oli Pilvekese-nimeline lehm täisnumbriga DE0116155060, kelle MTÜ Ökoabi märkis 13. jaanuari 2017 seisuga “kadunuks”.
Loomade kõrvamärkide tuvastamine on juba mitu aastat olnud veterinaar- ja toiduameti (VTA) eesmärk, et siduda saarele hätta jäetud loomad nende omanikuga. Martinsoni sõnul oli ka nende eesmärk saarel pildistades kõrvamärke tabada, mis aga ei õnnestunud.
Sama kinnitas Saarte Häälele VTA kommunikatsioonijuht Elen Kurvits: “Seal tehtud fotodelt ei ole võimalik tuvastada, kas mõnel on märk ja mis number, sest nad on oma olemuselt niisugused karvased tegelased.”
Kurvitsa sõnul otsib VTA jätkuvalt erinevaid lahendusi, kuidas loomi tagasi Saaremaale tuua. “Kuna need lahendused kindlad veel ei ole, siis ei saa ka öelda, et üks või teine lahendus töösse lähebki.”
Elen Kurvitsa sõnul on juhtum keeruline, sest kui üldiselt on veised sotsiaalsed loomad, siis Loonalaiul aastatega metsistunud veisekari inimesi ligi ei lase. “Inimest nähes nad jooksevad kasvõi merre ja merre neile järele minna on üsna keeruline,” ütles VTA kommunikatsioonijuht. Ta lisas, et VTA on lootnud külmadele talvedele, et saaks loomad üle jää ära tuua, kuid paraku pole soojade talvede tõttu jääd tekkinudki.
Inimese käsi mängus
Linnuvaatlejate jäädvustatud veisekorjuse kohta ütles VTA kommunikatsioonijuht: “Pilt oli üsna kahtlane – ilmselt on inimese käsi mängus. Selline tegevus ei ole üldse aktsepteeritav.”
VTA jaoks on riikliku energiakontserni Eesti Energia peadirektori erafirmale kuuluvate veistega tegelemine ilmselgelt ebamugav teema, mida amet on üritanud veeretada Saaremaa vallavalitsuse kaela. Viimati andis VTA eelmise aasta 30. oktoobril vallavalitsusele teada, et mägiveised on seaduse mõistes hulkuvad loomad ja nende kinnipüüdmine valla kohustus.
Saaremaa vallavalitsuse järelevalveteenistuse juhataja Karel Kooviski sõnul vastas ta viimati VTA-le, et saarele viidud veised on osaliselt kõrvamärgistega. “Jätkuvalt ei saa meile teadaoleva info valguses lugeda märgistatud põllumajanduslooma ning nende märgistamata järglasi omanikuta veisteks,” järeldas Koovisk.
Pole meie veised!
Karel Kooviski sõnul palus ta VTA-l loomade omaniku tuvastada, soovis jõudu tööle ja pakkus omalt poolt nõu ja jõuga abiks olemist.
Kui varem oli Sutteri ettevõte tunnistanud, et loomad on nende, siis eelmise aasta alguses võttis MTÜ Ökoabi uue seisukoha loomade kuuluvuse osas, kinnitades veterinaar- ja toiduametile kirjalikult, et loomad ei kuulu neile.
AS Saaremaa Ökoküla tegevjuht Andreas Väli vastas Saarte Hääle kommentaaripalvele, et Ökoküla ei ole juba pikemat aega Ökoabiga seotud: “Varasemalt oleme kommentaarid andnud ja sellele ei ole midagi lisada.”
Loonalaiu hüljatud loomakari
- 18. juulil 2018. aastal jõudis Saaremaa veterinaarkeskusesse info, et Loonalaiul on üks hukkunud veis ja enam kui kümme elusveist vähemalt aastast 2015.
- Saaremaa veterinaarkeskus pöördus samal päeval telefonitsi loomade arvatava omaniku MTÜ Ökoabi (tegevjuht Andreas Väli) poole selgituse saamiseks. Tegevjuhi sõnul temal sellekohane informatsioon puudus. VTA-le teadaolevalt käis tegevjuht Loonalaiul asjaoludega tutvumas ning tuvastas veiste olemasolu laiul. Hukkunud veist ei leitud.
- 24.07.2018 koostati MTÜ-le Ökoabi kontrollakt, kus kohustati ettevõtet Loonalaiult loomad kokku koguma ja ära tooma.
- 14.08.2018 palus MTÜ Ökoabi tegevjuht ajapikendust (kuni 3.09.2018) loomade Loonalaiult äratoomiseks.
- 30.08.2018 saatis ettevõte e-kirja sooviga saada pikendust kuni oktoobri lõpuni.
- 17.10.2018 pikendas VTA MTÜ Ökoabi ettekirjutuse tähtaega, võttes aluseks ettevõtte esitatud tegevuskava.
- 7.01.2019 küsis VTA Hiiumaa-Saaremaa keskus MTÜ-lt Ökoabi, kas Loonalaiul olevad loomad kuuluvad ikka neile, sest loomade inventuurile tuginedes kadunud loomi ei tuvastatud.
- 11.01.2019 sai VTA MTÜ-lt Ökoabi vastuse, kus seisis, et Loonalaiul olevad loomad ei kuulu neile ning võimalik loomade omanik on neile teadmata. Lisaks saatis MTÜ Ökoabi VTA-le dokumendi, mis kinnitab, et MTÜ Ökoabi on veised Loonalaiult ära toonud 2014. aastal.Autor
Allikas: VTA