Jaanipäeval… Saaremaa asemel Ameerikas

Koroona USA-s.

FOTO: freepik.com / töötlus: Liina Õun

"Jaaniajaks Eestisse ja Saaremaale reisimise asemel istusin kodus USA-s, sest ameeriklased meie ümber ei mõista ega taha mõista, kuidas kurikuulsa koroonaviiruse leviku ajal käituda tuleb," kirjutab Sõrve juurtega Edgar Kaskla, California ülikooli politoloogiaosakonna õppejõud.

Viimased kaks aastat oleme enne jaani hakanud Eestimaa poole reisima. Oleme selle retke ette võtnud kas igal või siis igal teisel suvel. 

See "rutiin" sai meil alguse juba 1989. aastal, kui meie mesinädalad juhtusid samale ajale kui Balti kett. Käisime kodumaal mitmeid kordi enne laste sündi ning hiljem koos nendega. Eestist on saanud lastele justkui teine kodu.

Viimaseid jaane oleme tähistanud Kelvingi külas Viimsi poolsaarel. Sinna on ehitatud uhke kõlakoda ja lava. Jaani tähistatakse jaanireedel ehk 22. juunil. Seal on esinenud segakoor, rahvatantsijad ja moodsama muusika ansambel, kes meelitas rahva jahedal õhtul tantsu keerutama. Õhkkond oli lausa perekondlikult sõbralik ja mõnus, meid kui "ausländereid" võeti vastu nagu oma küla inimesi. Tõeliselt kihvt!

Kuna meil Eestis autot ei ole ja auto rentimine on üsna kulukas, viibime enamasti Tallinnas, ent püüame kindlasti mõned väljasõidud teha. 

Sõrve jääb sõitmata

Üks meie sihtpunkte on Saaremaa. Mu isa on ju sõrulane. Tavaliselt oleme Saaremaa sõidu ette võtnud koos temaga, sest palju põnevam on reisida, kui saab ringi sõites tema mälestusi kuulata. 

Meile meeldib Orissaare tamm, mis asub keset jalgpalliväljakut. Tõsi, mängijad peavad nagu golfimänguski arvestama puu asukohaga ja võimalusega, et see võib pallile ette jääda. Samas on selles tammes midagi väga omapärast ja naljakat, kuidas ta väljakul oma oksi sirutab.

Üks mõnus koht on ka Kuressaare raekoja plats ehk keskväljak. Tallinnas on Raekoja platsi restoranides hinnad läinud viimase 25 aastaga lausa “metsikuks” ning harva on neis restoranides eesti keelt kuulda. Kuressaare kesklinna restoranis istudes saab aga rahulikult midagi hamba alla võtta ja vaadata, kuidas autod rahulikult mööduvad.  Ootasime juba Kuressaarde tulekut. Teadsime, et sel aastal saaksime platsil näha uut purskkaevu. Vahel vaatan interneti veebikaamerast, kuidas lapsed üritavad välja mõelda, mis on vete pritsimise «muster» – et purskkaevust julgelt läbi joosta või siis nimelt märjaks saada.  

“Siin USA-s võib õigustest rääkida, aga meie õigus istuda Kuressaare keskplatsil ja kohvi limpsida on selleks aastaks rikutud. “Suur tänu”, Ameerika.”

Lootsime sõita Sõrve sääre tippu, kus asub kena väike kohvik. Õhtul sobib seal tellida džinn-toonikut. Õues istudes saab merele vaadata ja mõelda, miks sellises rahulikus kohas kunagi aastakümnete eest mürisesid tankid, miks tulid merelt mürtsud ja kuidas kurikuulsad Stalini orelid vilistasid? Milleks küll seda vaja oli? Sõrve toonastest elanikest on järel vaid mõned inimesed, ehkki vanasti olid külad rahvast täis. Minu pere talu asus Soodevahe küla otsas. Külast on alles jäänud vaid võssa kasvanud sirelid ja õunapuud.  

Mina kannan taskus USA passi, sest 75 aastat tagasi tahtsid "suured isad" maid vallutada ja inimesi tappa. Kas mul poleks parem lihtsalt oma jooki rüübata ja kajakaid vaadata? Miks pean seda tegema kui välismaalane?

Need on põhjused, miks me ikka ja jälle Eestisse tuleme ning miks on Saaremaa meie reisigraafikusse märgitud.

Lärmakas vähemus

Tänavu suvel aga istusin enne jaani kodus ja mitte lennukis. Istusin kodus, sest ameeriklased meie ümber ei mõista ega taha mõista, kuidas kurikuulsa koroonaviiruse leviku ajal käituda tuleb. 

Plaan on ju lihtne: tuleb kodus püsida, kui vähegi võimalik. Väljas peab kandma maski ja hoidma teistest eemale, võimalusel vähemalt kahe meetri (siinsetes pikkusühikutes mõõdetuna kuue jala) kaugusele. See on kõik. Enamasti on inimesed nendest reeglitest kinni pidanud. Tunduski, et suveks olukord paraneb. Räägiti küll, et koroonaviirus võib sügiseks tagasi tulla, aga vähemalt võis arvestada normaalsema eluga, kui ilmad soojemaks lähevad.

Paraku nii ei läinud. Mis sellest, et enamus on distantsi hoidnud ja maskirežiimist kinni pidanud. Paraku leidub Ameerikas ka palju selliseid inimesi, kes väidavad, et maskikandmine on vastuolus nende "loomulike õigustega" ja "suveräänse isiksusega".   Neil on õigus mitte maski kanda ning see otsus on nende oma, mitte linnapea, kuberneri ega teise ametniku öelda, kes seda isiklikku "vabadust" ei respekteeri. 

Kas inimesel on "õigus" teist nakatada või isegi tappa sellega, et ta maski ei kanna? See on Ameerika juunis, aastal 2020. 

Meie riigi eesotsas istub aga president, kes kutsub üles maski mitte kandma. Maski kandmine on "oma valik" – isegi kui teame, et paljud noored, ise haigestumata, kannavad viirust teistele edasi. 

Seega pole praeguses olukorras midagi üllatavat. Nüüdseks on COVID-19 kandunud neisse kohtadesse, kus avati ärid varem, kus lubati avalikult liikuda ilma maskita, kus inimesed protesteerisid valjusti, et türanlik California osariik surub neile reegleid peale, ning keeldusid neid nõudeid järgimast. 

Viirus liigub aga edasi. Paari nädala eest olid siin suured rassismivastased meeleavaldused, ent peaaegu kõik kandsid maski ja pidasid kahe meetri reeglist üldiselt kinni. Probleem seisneb hoopis selles, et vabaduse nõudjad kogunevad nüüd kodudes ja öölokaalides, käitudes nii, nagu oleks praegune olukord samasugune kui jaanuaris, enne koroonat. 

Nii me sel suvel Eestisse sõita ei saa. Ehkki ootasin pikisilmi suve algust, et tulla maale, kus kõik on roheline, rahulik ja hea. Oleme oma riigis kinni, sest mõned inimesed – nimetaksin neid lärmakaks vähemuseks – on asjad ära rikkunud kõigi jaoks. 

Suvi tuleb meil veeta kodus, ainsateks väljasõitudeks "reisid" toidupoodi. Siin USA-s lootsime puhkuse ajal sõita autoga ringi, võib-olla mõnda teise osariiki, võib-olla külastama toredaid rahvusparke. Ei saa. Naaberosariikides, kus lärmakas vähemus on veelgi kõvemini karjunud, on viiruse levik veelgi suurem.

Teie aga Eestis ja Saaremaal nautige suve. Elate ju normaalses kogukonnas – kui on vaja ühiselt midagi teha, siis teete. Siin USA-s võib õigustest rääkida, aga meie õigus istuda Kuressaare keskplatsil ja kohvi limpsida on selleks aastaks rikutud. "Suur tänu", Ameerika.

Tagasi üles